Millal oli Keila Eesti pealinn?
Kas Keila oli tõesti millalgi Eesti pealinn? Paari päeva 1944. aasta septembris võib tinglikult tõesti nii nimetada. Need olid 21. ja 22. september ning 23. septembri ennelõuna.
Saksa okupatsioon Eestis oli lõppenud, Nõukogude oma aga alles algamas. 18. septembril Jüri Uluotsa ametisse seatud Otto Tiefi valitsus deklareeris küll Eesti Vabariigi kestmist, leidmata aga reaalseid võimalusi riigi Saksa okupatsiooni lõppedes Punaarmee eest kaitsmiseks, loobus vastupanust ning otsustas emigreeruda Rootsi.
Vastupanust Punaarmeele ning soovist iseseisev Eesti riik taastada ei olnud aga veel loobunud admiral Johan Pitka, kelle põhiüksus asus Kiviloo mõisas. Eruadmiral oli algul lootnud Punaarmee peatada Võhma joonel. Sellest ei tulnud midagi välja. Kuid Pitka oli ühenduses ka Keilaga. Keilasse kogunesid nii Kloogal ja Kehras täiendkoolitusel olnud ja Pitkaga sidet pidanud soomepoisid kui ka muud nüüd saksasõjaväest deserteerinud noored.
Vastupanu keskuseks Punaarmeele kujunes endine linnavalitsuse hoone Keila keskväljakul. Selle lipumastidesse heisati sini-must-valged lipud. Vastupanu juhtis Harjumaa Omakaitse I pataljoni ülem, lennuväetaustaga kapten Elmar Miil. Talle tulid abilisteks Kloogalt ja Paldiskist soomepoistest lipnikud Arved Viirlaid, Ants Alviste, Sulev Kiin, Ants Aasalo, Uno Mändla ja teised. Üheks põhiliseks vastupanu organiseerijaks oli aga juba Kloogal sakslaste vastast mässu juhtinud leitnant Egon Valter. Moodustati lahinggrupid ning need saadeti Kumna teeristile ja Haruteele. Ilmselt oli ka Kanamal vastupanu osutanud rühm sinna saadetud Keilast.
Kahjuks puudusid noortel meestel, sealhulgas enamikul ohvitseridest, lahingukogemused. Oli vaid tahe ka lootusetus olukorras Eesti iseseisvuse taastamise heaks veel midagi ära teha.
Ainuüksi tahtest siiski ei piisanud. Nii ei suudetud 23. septembril ei Kanamal, Haruteel ega Keilas Punaarmeele olulist vastupanu osutada. Erandiks oli vaid kokkupõrge Punaarmee soomusautoga Kanamal ja eelsalgaga Kumna teeristis. Nii soomusauto kui ka eelsalk hävitati. Hiljem kaitsjaid rünnanud Punaarmee tankikolonnidele polnud aga enam midagi vastu seada. Need murdsid eestlaste kaitsest läbi ja liikusid edasi läänerannikule. Paljud noored mehed maksid oma isamaa-armastuse eest eluga.
