Uutel omanikel on Nabala mõisaga suured plaanid
Mõisa ost sai alguse sellest, et perenaine Maie sattus mõni aeg tagasi ööbima kohta, kus teenindus oli pehmelt öeldes puudulik.“ Mõtlesin seal magama heites, et pagan, ma teeksin ise seda kaks korda paremini,” meenutab ta. “Kui koju jõudsin, läksin arvutisse ja hakkasin otsima, kus on Tallinna lähedal selliseid kohti müügis.” Jõudnud Nabala mõisani, tundus, et kõik klapib, eelkõige asukoht, mida perenaine nimetab “logistiliselt väga heaks”.
Mõte midagi suuremat oma elus veel korda saata oli küpsenud peas aga kauem. “Elasin eelmisel aastal kaks kuud Itaalias ja hakkasin asjadele teise pilguga vaatama. Et mul on küll head sõbrad ja ilus ümbruskond, kuid jõudsin otsusele, et tahaks veel midagi teha,” ütleb Maie Matšenas.
Ostusoov viis ta kokku Nabala mõisa omaniku Aivar Riisaluga, kes oli mõisa 1990ndatel ostnud ja aastatel 1996-98 teinud seal kapitaalse remondi, päästes hoone hävimisest.“ See oli suur töö, mida ta siin tegi. Kui ta ostis, oli maja põlenud, ta pani uue katuse, ehitas seinad. See kõik ei pruukinud kogukonnale meeldida, näiteks maja tagant tee sulgemine, mõisa ja aia ümber ehitamine, kuid kui inimesed vaatavad ainult oma maalappi, ei näe nad ajalugu,” ütleb mõisa perenaine.
Nabala mõisahoone pole suur, kuid selle hing on see-eest vägev. Erinevatel andmetel on praegune maja ehitatud 1700ndate lõpus või lausa 1850. aastal. Mõisa on esimest korda mainitud aga juba 1475.aastal. Tegu oli lihtsa maamõisaga, mille alla kuulus küll 177 talu, kuid mida ei kasutatud elamiseks. Omal ajal toitis mõis Tallinna rüütelkonda, on olnud paigaks nunnakloostri koolile. Aastal 1631 tegutses mõisas õppeasutus, mis on eelkäijaks praegusele Gustav Adolfi gümnaasiumile. See, et mõisahoones on aastasadu õpitud ja haridust antud, muudab ka maja vaimu eriliseks, usub Maie Matšenas.
“Sellel kohal on väga huvitav energia,” ütleb ta. “Kui mul on käinud siin sensitiivid või tundlikumad inimesed, istunud natuke aega, siis ära minnes on neil tekkinud tunne, et tahaks midagi teha, kohe ja praegu alustada millegi uuega.” Kõik lood ja inimsaatused, mis mõisaga seotud, pakuvad perenaisele huvi. Kuigi Nabalas toimetatakse alles napilt üle poole aasta, on nii mõnigi lugu juba Maieni jõudnud. “Kui suvel oli mõisa juures laulu- ja tantsupeo Tule Toomine, siis tuli minu juurde üks vanem meesterahvas, ikka üsna vana ja ütles, et tema elus on siin majas toimunud kaks väga erinevat sündmust: esiteks siis, kui mõisas tegutses vallamaja ja teda koos perekonnaga siit küüditati ehk täiesti negatiivne kogemus. Aastakümneid hiljem, kui ta tuli tagasi, siis laulatati ta siin,” räägib perenaine.
See, et inimeste elulood põimuksid ka nüüd ja tulevikus mõisaga, on perenaise jaoks samuti oluline. Juba kümme aastat on toimunud Paekna laulu-ja tantsupidu, mida on enamikel aastatel peetud Nabala mõisa aias. Nii peab see ka tulevikus jääma, leiab Maie Matšenas: “Ma tahangi, mulle meeldib selline kogukonna elu. Ma tahtsin kohe, et inimesed saaksid aru – ma ei pane neid uksi kinni, mulle meeldib inimestega suhelda. Me oleme osa külast ja pole kuskil öelnud, et tõmbame aia ümber maja.” Maie räägib ideest kutsuda Kiili koolilapsed mõisa aeda sügislehti koristama. “ Tulevad siia, saavad selle eest raha ja lisaks veel töökasvatust. Et tekiks side kodukoha mõisaga. See on kogukonna küsimus,” ütleb ta. Et mõisa rohkem kohalikke tuua, plaanitakse korraldada pereõhtuid.
See juhtub tõenäoliselt juba sel sügis-talvel. Aed aegade tagant Teine suurem soov on taastada nii palju kui võimalik mõisahoonest ja aiast. Selleks on perenaine ise materjale otsinud ning abilisi kasutanud. Praegu otsib muinsuskaitse spetsialist Artur Ümar arhiividest materjale, mis seotud koha ja majaga; aia taastamise eest vastutab Ülle Grišakov, kes on kujundanud paljude Eesti mõisate aiad. Abi palub Maie Matšenas ka kohalikelt. Eriti huvitab teda pildimaterjal, mis pärit ajast, kui mõisa ei kasutatud veel vallamajana.“ Kui oleks 20. sajandi algusaastatest või varemast ajast fotosid või joonistusi, oleks super,” ütleb ta.
Maja sees kõike taastada on peaaegu võimatu, sest pole piisavalt teadmist, kuidas kõik kunagi välja nägi. “Kui oleks üks-kaks tubagi võimalik taastada, oleks juba suur asi,” lausub perenaine. Mõis, nagu kaasajal taolised kohad ikka, pakub ka võimalust ürituste korraldamiseks. Kuigi praegu pole veel uued omanikud kodulehtegi üles saanud, on tahtjaid palju. “Ega ma ei teagi, kust nad infot saavad, aga meil on juba praeguseks kümmekond pulma siin peetud,” ütleb Maie Matšenas.
Plaanis on tulevikus hakata majas korraldama rohkem konverentse ning vähem üürida ruume välja pidudeks, mis kestavad läbi öö. Mõisa olustik on selline, mida saab nautida kultuurselt ning mitte firmapeole lausjooma tulles, leiab perenaine.“Nabala mõis saab kindlasti elu sisse, aga selleks läheb lihtsalt natuke aega,” ütleb Maie Matšenas.
