Iseloomu ja väärtuspõhine kasvatus on karates ainulaadne– see toimub kehalise ja vaimse pingutuse kaudu. Teooria ja praktika, vaimne ja füüsiline pingutus käivad käsikäes. See on pedagoogiline protsess, kus läbi intensiivse õppe-treeningu ja võistluse ning eksamitegevuse kaudu toimub noorte järjepidev motiveerimine ja arendamine.

Karated õppides ja harjutades kujuneb õpilasel aja jooksul välja kindel iseloom ning psühholoogiline pale ning intellektuaalne ja füüsiline võimekus. Kaasaegse karate looja Gichin Funakoshi motoks oli: “Karate kui võitluskunsti ülim eesmärk ei ole võit ega kaotus, vaid karate harrastaja iseloomu täiustamine.”

Tugeva iseloomuga karatekat iseloomustavad mõtete ja tunnete puhtus, sotsiaalne küpsus ja emotsionaalne tarkus. Tervikuna iseloomustab karatekat suur enesekindlus ja julgus, mis ilmneb eriti selgesti rasketes olukordades ja seda nii treeningutel, võistlustel kui ka elus üldse.

Kokkuvõttes tugineb karate iseloomu ja väärtuskasvatuse psühholoogia kolmele voorusele:
•tarkus – õige vaatenurk, vaimne intelligentsus (teadlikkus, loovus, mõtlemis- ,mõistmis- ning analüüsimisvõime jne)
•kõlblus – eetilis-moraalne, sotsiaalne intelligentsus (hoolivus, kaastunne, vägivallatu suhtlemine ning käitumine, õiglus, ustavus, ausus jne)
•keskendatus – õige tähelepanelikkus, meelestatus, eneseregulatsioon ja emotsionaalne tarkus (kannatlikkus, julgus, enesekindlus, pühendatus jne).

Jaapani vanasõna ütleb: “Sünnitatakse ihu, aga mitte iseloom.”

Reeglina alustavad lapsed karate õppimist kooli minnes. Näiteks enam kui 178 riigis harjutab tuhandeid lapsi ja noori algkoolist põhikoolini, õppides karate väärtushinnanguid ja rakendades neid oma igapäevaelus. Tuleb siiski märkida, et laste pedagoogika jaguneb erinevate vanusegruppide vahel ja erinevatele laste vanusegruppidele viiakse treeningud läbi eraldi. Kõige nooremad teevad seda läbi mängu. Mõningates karate klubides võetakse treeningutele ka nooremaid lapsi alates 3.eluaastast. Siin ei ole kindlat piiri kui vanalt peaks alustama, sõltub klubi reeglitest ja soovija küpsusest treeningutel iseendaga toime tulla.

Karate ei ole lastele vaid lõbus ajaviide, see sisaldab endas ka palju noorele inimesele kasulikku. Mõningaid neist nimetatakse Jaapani keeles chiku (vaimne/hingeline areng), tokuiku (moraalne areng) ja taiiku (füüsiline areng). Needsamad kolm osist on eristatavad ka traditsioonilistes haridussüsteemides.

Vaimse arengu mõistes aitab karate arendada kontsentreerumist, fookust, selget mõtlemist ja otsustavust.

Eeskirjad ja vanne Karate sisaldab endas palju varjatud tugevaid kasulikke omadusi. See aitab tasapisi sisendada kannatlikkust, püsivust, distsipliinitunnet, sihikindlust, üldist mõistmist ja avatud meelt. See kasvatab enesekindlust, arendab enesekontrolli ja suurendab rahulikkust, viisakust ja sisemist rahumeelsust – kõik need omadused aitavad inimest kõigis nendes püüdlustes, mida nad elus ette võtavad. See osa ongi moraalne areng. Loomulikult on karate kasulik kogu kehale, eriti tugiliikumisaparaadile ja ka siseorganeile.

Füüsiliselt on see suurepärane südamele, aitab arendada tugevaid luid ja lihaseid, loob elastsuse ja muudab keha haigustele ja vigastustele vähem vastuvõtlikuks.

Kõik need kolm segmenti on aga sügavalt kasulikud arenevale noorele inimesele, aidates tal toime tulla erinevate väljakutsete-raskustega, mida kaasaegne ühiskond noore teele seab. See viib nad tasakaalu ja annab neile vastavad väljavaated just selles eas, mil nad neid enim vajavad. See loob nende arenevale iseloomule tugeva aluspõhja. Samad aspektid on olulised ju ka täiskasvanutele. Karate kui isiksuse kasvatusvahend propageerib keha ja vaimu harmoonilist kasvatust. Paljude karate koolide motoks on: “Karate treenimise kaudu me arendame oma vaimset ja füüsilist jõudu, arendame endas harmooniat ja intellekti, et olla väärikad isiksused andmaks oma panuse ühiskonna arengusse”. Kõikidel karate koolkondadel on olemas oma käitumiseeskirjad ja paljudel ka “karateka vanne”.

Karate on suurepärane kasvatussüsteem ka selle poolest, et õpetab väärtustama õpetajaid. Tänapäeva Eesti ühiskonnas ei ole õpetaja amet piisavalt väärtustatud, võib öelda, et lausa alaväärtustatud. Karate õpetab õpetajasse suhtuma äärmise lugupidamisega: “Vanemad andsid mulle elu, õpetaja tegi mu inimeseks”.

Enesekasvatus, iseloomu ja väärtushoiakute kujundamine ja arendamine on elukestev protsess, mis peaks algama juba lapsepõlves ja nooremas koolieas. Lapsed, kes õpivad läbi iseloomu ja väärtuskasvatuse keskenduma, pingutama ja endast parimat andma ning teisi austama ja aitama, suudavad kujundada paremat tulevikku, parandada enda, teiste ja võib-olla kogu maailma heaolu.