See ahistav ja heidutav aeg: üks Siberist põgenemise lugu
See ahistav ja heidutav aeg algas mu lapsepõlves elamusega, kui jubedad sõjamasinad veel jubedamalt riietatud sõduritega jäid peatuma kodualevikus Väike-Maarjas. Sealt edasi tundsin, et siiani minu tugev ja kõike suutev isa on muutunud nõutuks. Mõni aeg hiljem vaatasin koos temaga, kui sinimustvalge kõrval lehvis punalipp meie kodu, vallamaja kohal. Isa, Jaak Uustalu, töötas Vao vallasekretärina.
4. juuni varahommikul, kui võõrad mehed sõduritega meie kodus kamandasid, sain aru, et viiakse kuhugi ja tuleb midagi kaasa võtta. Minu jaoks olid kaasavõtmiseks kõige vajalikumad isiklik fotoalbum, väike entsüklopeedia ja ema kuldkell, mille isa kinkis talle minu sünni puhul. Vallamaja saalis, kuhu arreteerituid esialgu koguti, sibas kõige noorem süüalune, minu aastane õde Anu. Avaras ruumis oli pisikesel rõõmus joosta. Pealegi kogu pere läheduses. Meestevagunist sai isa läkitada meile kirjakese, milles süüdistas end perele kohutava seisundi tekitamises. Milles seisis isa süü? Eks ikka liigses ühiskondlikus aktiivsuses. Lauasahtlisse jäi vabariigi presidendi poolt isale antud Valgetäht.
See, mis toimus edasi, on sadu kordi erinevates varjundites erinevate küüditatute mälestustes avaldatud. Vahel mõtlesin, lebades külmal talvekuul Sbornoje küla onnis, kas see maailm, kus olen, on meelepete või hoopiski too endine, milles möödus lapsepõlv. Kuidagi ei suutnud neid ühte ellu mahutada. Jõuluõhtul, vaadates tähistaevast, mõtlesin taevalaotusest kui ainukesest kodumaaga ühendusest . Hiljem, lugedes Marie Underi luuletust „Jõulutervitus 1941”, ei jõudnud imetleda poetessi võimet nii hardalt anda edasi tunnet, mis samuti valdas ka meid seal kaugel maal.
Ema ja minu kõige tähtsam edaspidine eesmärk oli võitlus õekese elu eest. Kui kohale jõudsime, magas ta poolavatud silmi. Nii nõrgukeseks oli jäänud. Meil õnnestus ta elu päästa, nagu õnnestus ka ema algatusel meie kodumaale saatmine. Õekese teekond 1947. a oli organiseeritud ja seaduslik, mina põgenesin. Kui me emaga 1946. a septembri algul jumalagajätul kallistasime, siis ei aimanud kumbki, millisele ohtlikule teele asun. Sõitsin ju igasuguste dokumentideta ja omavoliliselt, kaaspagejaks kohalik tüdruk nimega Marusja Šmakova. Sbornoje (kokku kogutud) oli küüditatute küla. Esimesed ohvrid heideti taigasse 1930. aastatel, Marusja nende hulgas.
Mu teekond lähimasse Obi sadamasse Kolõmnaja Krivasse algas kenasti. Jõudsin sinna eesti poisi viljakoorma peal. Edasi tuli sõita jõge pidi Tomski. Ühel hetkel hakati laeval sõitjaid kontrollima. Minu poole pöördujatele vastasin, et dokumendid on kajutis. Tegelikult polnud mul mingit kajutit. Olin ummikus. Korra vaatasin isegi Obi voogudesse, et leida sealt pääsemist. Kuid nii noor inimene on ikkagi elu külge väga klammerdunud. Ja siis saabus imeline hetk, mil poolpimedas käigus uuriti üht reisijat. Kasutasin sel ajal võimalust libistada end seljaga seisvatest asjameestest mööda. Saatus oli mulle helde – see õnnestus! Ka Marusja pääses nipiga. Aga minu vastas lebanud soliidse leedulanna koht jäi tühjaks. Kuuldavasti oli sel laeval arreteeritud 16 inimest. Mõni aeg hiljem püüdis pageda Eestisse meie külast valgekaartlase poeg Sergei Lapšin. Ta vahistati teel ja hävis vanglas.
Tomskist edasipääsemine oli võimalik ainult raudteed pidi, kuid reisirongiga sõit Uurali suunas meile mõeldamatu: Siberi raudteel kontrolliti reisijaid ülitihedasti. Meenutades seda kauget aega, pean tunnistama, et järgmise ohtliku teekonna õnnestunud läbimiseks jäin Marusjale tänu võlgu kogu eluks. Juhtus nii, et ta kohtus linnas ühe sõduri lesega, kes soovis ka lääne poole sõita, kuid mingil põhjusel vältis reisivagunit. Linnas jalutades tutvusid nad sõduritega, kes vajasid talitajaid marssal Budjonnõile saadetavatele hobustele. Kokkulepe omavahel saavutatud, läks meie reis kaubavagunis edasi koos marssali suksudega. Kui öösiti vaguniuksele prõmmiti ja uuriti, kes seal on, siis vastus ikka üks – loomatalitajad.
Sverdlovski jõudnuna sain Marusjalt ootamatult teada, et temale riskidest aitab ja edasi ei sõida. Niisiis seisin keset inimestest tulvil raudteejaama, olles samal ajal ihuüksi. Äärmuseni ülekoormatud Leningradi rongile puudus lootus saada pilet. Linna tänaval nägin pisut euroopalikus riietuses meest. Nõu saamiseks pöördusingi tema poole. Ta küsis kohe, kas pass on. Mina, kes olin kogu elu tõtt rääkinud, leidsin taas vale varuks: „Pass on kadunud.” Mees vaatas mulle korraks otsa ja lausus siis: „Sul pole passi olnudki.” Hea inimesena õpetas ikkagi, kuidas piletit saada. Tuli sõita teivasjaama, osta sealt pilet ja kompostreerida Sverdlovskis.
Istusingi õhtul lähirongi ja ühes taolises jaamas sain pileti Leningradi. Pimedas rongis olid sõdurid. Pisut kõhe oli küll selles seltskonnas viibida, kuid nad jäid käitumiselt väärikateks. Sverdlovskis asusin seisma Leningradi rongi lootusetult pika järjekorra sappa. Nii omaette olles kuulsin äkki eesti keelt. Mis selgus. Kaks eesti poissi olid põgenenud Siberi söekaevandustest. Nad sattusid sinna USA rinde poolelt ületulekuga, lootuses pääseda kodumaale. Järjekordsed stalinistliku jultumuse ohvrid!
Nüüd reisisime edasi kolmekesi. See, et meid kolmepäevase sõidu ajal ei kontrollitud, oli saatuse soosing. Ometi oli pinge nii suur, et mul vist ei tulnudki meelde ema kuivatatud leivakoorukesi suhu pista. Leiva ja sõidupileti raha vahetas ema oma kuldkella vastu, mille mina lapsuke tol hirmsal hommikul kaasa võtsin. Seda, et ma ei söö, märkas üks Leningradi noormees ja arvas, et olen toiduta. Ta andis raha eesti poistele ja palus, et need ostaksid mulle raudteepeatusest midagi. Need tulidki minu juurde, leib ja vorst pihus. Miks sellest kirjutan. Seik on ju tühine. Tahan lihtsalt rõhutada, et kaastunne ja abivalmidus kui inimloomust kaunistavad omadused polnud selles julmas ajas kuhugi kadunud.
Kottpimedas Narvas tundsin, et jõudsin kodumaale – mereõhk tervitas!
Mul oli õnne ka edaspidises käekäigus. Meie altruistlik tädi, hoolimata ebakindlast seisundist represseeritu abikaasana, viis mu esialgu enda töökohta Tõrvaaugu metskonda. Sealt edasi poole aasta pealt sain Kehtna kodumajanduskooli õpilaseks. Järgmisel aastal võeti vastu Rakvere Õpetajate Seminari 2. kursusele. 1953. aastal astusin Tallinna Ed.Vilde nimelisse Pedagoogilisse Instituuti eesti keele ja kirjanduse osakonda, mille lõpetasin 1958. a Neil aegadel, mil korduvalt tuli ilmsiks mu Siberi põgeniku staatus, tundsin sageli kaasmaalaste inimlikkust ja tuge. 1950. a abiellusin soomepoisi Endel Kukneriga, erialalt ajalooõpetaja. Töötasime esialgu koduses väikeses Kohala koolis. Seal sündisid ka meie pojad Ants (1952) ja Indrek (1956). Elutee viis edasi aastaks Meremäele ja mõneks ajaks Väike-Maarjasse. Keila Keskkooli asusime tööle 1961. aastast, kus töötasime pensionini. 1995. aastal lahkus mu kaasa igavikku. Meil on kolm lapselast ja kaks lapselapselast.
Minu õde Anu Uustalu-Tõnissoo omandas agronoomikutse Eesti Põllumajanduse Akadeemias ja töötas kogu elu sel alal. Abiellus agronoomiharidusega Arvo Tõnissooga. Neil on kolm poega, seitse lapselast ja kaks lapselapselast.
See ahistav ja heidutav aeg röövis 1941. a peale minu isa veel ta venna Oskari, mu tädimehed Jaan Reinlo ja Erich Ridali. Tädi Agnes Ridali pere küüditati meiega samal päeval. Täditütred Maie ja Reet viibisid vahepeal Eestis. 1949. a märtsis viidi nad Siberisse tagasi koos meie 83-aastase vanaemaga, kes kohe seal kustus. Seda kõike ei ole võimalik unustada.
