REISIJUTT: Mägironimine – teekond, kus mugavustsoonist loobudes jõuab iseendale lähemale
Minul oli rõõm koos 16-liikmelise eestlastest grupiga saada selle aasta augustis osa üle 7000 meetri kõrguse Lenini mäel matkamisest ja selle tipus käimisest. Lenini mägi asub Tadžikistani ja Kõrgõzstani piiril Pamiiris (Taga-Altai ahelikus) ja on mõlemas riigis kõrguselt teine mägi. Mägi avastati 1871. aastal ja sai oma esialgse nime Turkestani kuberneri Konstantin von Kaufmani järgi. 1928. aastal nimetas nõukogude võim mäe Leniniks. 2006. aastal nimetati Lenini mäetipp Tadžikistani presidendi otsusega ümber Abuali ibni Sino mäetipuks (Avicenna mäetipuks), kuid Kõrgõzstanis on mäe nimeks siiani Lenin. Traditsioonilised marsruudid tipu suunas lähevad enamasti Kõrgõzstanist ehk mäe põhjapoolsest küljest ja seda külge pidi plaanisime minna ka meie.
Mäe ametlikuks kõrguseks on arvestatud 7134 meetrit. Üle 7000 meetri kõrgusega mägesid võib pidada kindlasti kõrgeks ja tippu jõudmist ohtlikuks, aga ka suureks saavutuseks. Samas tuleb märkida, et Lenini mäetippu loetakse üle 7000 meetristest tippudest üheks kergemaks ja seetõttu ka sagedamini ronitavaks.
Tippu astud ikka omal jalal
Järjest populaarsust koguvast harrastusest ja Leninile kergesti ligipääsetavusest on oma kasu lõiganud muidugi kõikvõimalikud äri- ja turismifirmad. Teenusepakettide ampluaa on lai ning tehakse kõik, et mäkkeminejatel oleks võimalikult mugav ja maksujõulisi mägedenautlejaid aina rohkem tuleks.
Madalamal asuvates laagrites saab valida teenuseid alates kolmekäigulistestl õunatest, pesemisvõimalustest, grupi- või personaalsest giidist, varustuse rentimisest kuni varustuse kõrgematesse laagritesse hobuse või inimese turjal kandmiseni välja. Mida kõrgemale mäkke viib teekond, seda kallimaks muutuvad teenused ja seda vähemaks neid jääb. Valdav osa mägironijatest kasutavad pigem esimese kahe laagri teenuseid ning edaspidi ollakse ise vaheldumisi koormaeesli ja koka rollis. Tippu tuleb ju astuda igal juhul omal jalal ja iseseisvalt majandamine ongi üks mägironimisega kaasnevaid valusaid võlusid.
Minu olulisema varustuse hulka kuulusid kirka, spetsiaalsed mägironimiseks mõeldud soojad saapad, kassid, mis takistavad lumes libisemist, köis (20 meetrit), mõned karabiinid, ronimisvöö, telk, magamiskott, toit ja toidu tegemiseks vajalikud vahendid, pealamp öösel mäel liikumiseks ning kihiline riietus, mis võimaldaks nii päikest võtta, kui ka ekstreemsemat külma ja tuisku taluda. Kuna kogu varustus peab mahtuma kompaktselt seljakotti, kulgesid viimased päevad kodus pakkides ja esemeid kaaludes, et kotti jõuaksid vaid kõige kergemad ja vajalikumad esemed. Tallinnast lahkudes kaalus seljakott kõigele vaatamata 32 kilogrammi.
Milliseks kujuneb grupivaim ja köiskonnad?
Pamiir oli mulle tuttav paik, olin seal varem käinud ning ettekujutus eesootavast oli täiesti olemas. Olemas olid ka kogemused erinevatel mägedel käimistest, kuid senine kõrguserekord oli siiski vaid 6100 meetrit. Oma varasema töö-, reisimise ning mägironimise ja –matkamise kogemusest tean, kui oluline roll on grupiliikmetel. Seekordseid grupiliikmeid tundsin vähe ning üks minu suurimaid hirme oligi seotud sellega. Mäkketõus eeldab ju täisvarustuses ja köide haagitult liikumist, ühte köiskonda oli meil planeeritud 3-4 inimest. Kas ma usaldan oma kaaslasi nii, et kui minuga midagi juhtub, saan neile loota? Käies mägedes üksi, on vastutus selgelt endal, samas kui köies liikudes on egoistlik mõtlemine ja käitumine ohtlik nii endale kui teistele.
Tipu poole rühkimine võtab aega, eeldab nii vaimset kui ka füüsilist pingutust ja ei ole tingimustest tulenevalt mugav. Nii on ennegi juhtunud, et kellelgi pingutusest tulenevalt meel mõruks muutub ning tekivad pinged ja omavahel ütlemiseks läheb. Meie grupp osutus suurepäraseks, nagu ka minu köiskond ja telgikaaslane. Grupis ei olnud ühtegi vingujat, kõik olid väga vaprad, entusiastlikud ja toredad. Olen väga tänulik, et mul oli võimalus tundma õppida grupitäie jagu põnevaid isiksusi, kellel igaühel oli oma lugu jutustada. Tavaolukorras sellist võimalust külg-külje kõrval rühkida ja maast ja ilmast rääkida ju ei ole.
Õnnetusi juhtub
Arvestama peab näiteks lumelaviinide või lumetormidega, mille tekkimist ei saa alati ette ennustada. Enamasti on õnnetustega seotud ikkagi inimlik faktor – kogenematus, tähelepanematus, hulljulgus, väsimus. Ohtlikumad tervisega seotud probleemid on organismi kõrgusega kohanematusest tulenev kopsu- või ajuturse, kusjuures võib juhtuda, et inimene ise ei olegi oma seisundit adekvaatselt võimeline hindama. Seetõttu on oluline, et grupikaaslased üksteisel silma peal hoiaksid. Kogenematusest tulenevalt on ilmselt kõige sagedasemad lõhedesse kukkumised või külmumised.
Igal aastal on Leninil omad ohvrid ja nii jättis meie grupi mäeloleku ajal oma elu sinna kolm mägironijat: jääprakku libisenud lumelaudur, öösel telki surnud mägironija ja rajalt kõrvale asjale läinud matkaja, kes samuti jääprakku kukkus. Päikesepõlenud näod ja lokaalsed külmakahjustused (nt mustaks tõmbunud nina) on selle kõrval tühised.
Enne meie baaslaagrisse jõudmist läks tõusu tegema kolm staažikat ukrainlast. Tagasi baaslaagrisse jõudis vaid kaks, sest üks grupiliige oli mäel 6100 meetri kõrgusel ööbides hommikuks oma telgis surnud. Mis oli täpselt surma põhjuseks, jääb teadmata – võibolla kopsuturse, võibolla lämbumine õhupuudusesse öösel sadanud lume raskuse all kokku vajunud telgis.
Kauaaegse matkakaaslase ekspeditsiooni keskel enda kõrvalt kaotamine on emotsionaalselt väga raske. Kuigi kaks elukogenud ukrainlast paistsid väliselt olukorraga leppivat, siis surnud kaaslase kõrgustest alla toimetamise korraldamise ja kojusõidu organiseerimise kõrval juttu rääkima jäädes oli märgata nende murdumist. Rääkimise käigus selgus muuhulgas nende suur lugupidamine Eesti vastu ning palve saada endale üks meie telkidel ilutsevatest Eesti lippudest. Nii jõudiski minu tipupildiks planeeritud lipp hoopiski Ukrainasse. Meie enda gruppi suuremat sorti õnnetused õnneks ei puudutanud
Kolm korda üles-alla
Kõrgetes mägedes liikumine eeldab eelnevat organismi kõrgusega harjutamist. Eriti kehtib see eestlaste puhul, kes tulevad ju praktiliselt merepinnalt. Korralik aklimatiseerumine mõjutas kindlasti ka meie reisi pikkust, olime mäel või selle jalamil 25 päeva. Ööbimiseks mõeldud kohti ehk laagreid oli kokku neli – baaslaager 3600 meetrit, 1. laager 4400 meetrit, 2.laager 5300 meetrit, 3. laager 6100 meetrit ja tipp 7134 meetrit. Organismi kõrgusega harjutamiseks läksime kuni 6100 meetri kõrguseni ning kuigi tipp tundus ligemal kui kunagi varem, laskusime uuesti alla baaslaagrisse puhkama, et siis peale puhkust taas sama teed mööda uuesti ülespoole rühkida. Teist korda üles minnes ja viimasest laagrist hommikul kell kolm tipu suunas startides selgusaga, et ilm tipuni jõudmiseks on liiga külm ja tuuline. Erinevatel andmetel oli tuule-külma kuni -50 kraadi. Keskpäeval pöörasime otsa ringi ning vaarusime tagasi viimasesse laagrisse ja sealt taas alla 1. laagrisse puhkama ja edasiste plaanide üle mõtisklema. Alumisse laagrisse minek oli vältimatu, sest 6000 meetri kõrgusel organism välja ei puhka.
Nii saimegi me Lenini mäel 6100 meetri kõrgusele suisa kolm korda üles-alla käia. Mõnele oli uuesti mäkke tõusmine heaks lahenduseks: aklimatiseerumine paranes, kuid mõnele ilmselt mõjus see jällegi kurnavalt. Minule selline üles-alla käimine sobis ning teisel katsel vedas meil ka ilmaga. Teekond tippu tundus küll lõputuna – iga kord, kui arvasin, et nüüd ongi see õige tipp silme ees, selgus kohale jõudes, et oodatud tipumärgistus on kuskil veel kaugemal eespool. Peale kaheksatunnist pingutust õnnestus siiski õige tipu otsa jõuda ja tervitada sinna paigutatud Lenini (pea)kuju. Tipust avanes küll hurmav vaade tihedalt täis pikitud valgete tippude põllule, kuid soovi sinna väga pikalt imetlema jääda ei olnud. Kahekordsetele sulekinnastele vaatamata oli kätel külm ning fotoaparaadi väljavõtminegi tundus liigse pingutusena. Mõned pildid ja grupipilt said siiski tehtud. Minuga koos jõudsid tippu Lauri Ehrenpreis, Lauri Stern, Ene Soop ja Aivar Kolga.
Tippu jõudmine on mägironijatele siiski vaid pool võitu, sest tihti juhtuvad õnnetused just mäest alla tulles. Kahe eelneva mäest alla tulemisega võrreldes jõudsime baaslaagrisse kindlasti kõige kiiremini – soov korraliku toidu ja pesemisvõimaluste järele kannustas tagant. Baaslaagrisse jõudsime kõik tagasi turvaliselt. Lõpetuseks täpsustan, et pere peale on meie kõrguserekordiks suisa 14 268 meetrit, kuna ka minu abikaasa Tõnis on Lenini tipus varem käinud.
MIDA MÄGEDES KÄIMINE MULLE PAKUB?
• Mäkke minek on nagu projektijuhtimine – kõigepealt paned
mõtte mäele minekust idanema, siis hakkad plaane konkreetsemaks
timmima ning tegema konkreetsemaid ettevalmistusi (treeningud,
varustuse otsingud, reisi organiseerimine jne). Järgneb sooritus ehk
katsumused mäe peal ning hea õnne korral kaasneb sellega ka tippu
jõudmine. Lõpuks tõmbad otsad kokku, mõtiskled saadud kogemuse
üle, vaatad enda ja teiste pilte ning heietad... Sõltumata sellest, kas
tippu jõuan või mitte, on iga kogemus väärtuslik ja pakub rahuldust.
Mulle õpetas seekordne mäel käimine rohkem inimesi usaldama ja
kasvatas meelekindlust.
• Võimalust korralikult välja puhata. See on aktiivne puhkus ja igapäevatöö
pistik on seinast välja tõmmatud. See on aeg ja võimalus
olla iseendaga.
• Tunnetada enda piire – kuidas toimin või mõtlen, kui olen väsinud.
Näiteks kuidas mõtlen, kui on vaja öösel kell 4:30 miinuskraadidega
telgist tõusta ja valmistuda edasiliikumiseks või kas ja kui palju jaksan
edasi liikuda, kui jaks on otsas?
• Mägedes on alati väga kaunis. Erinevad värvimängud lumel, mäeahelikel,
taevas. Liustik ja jäälõhed, mis moodustavad sageli kauneid
maastikumustreid. Kohalikud loomad ja inimesed koos oma kultuuritaustaga
jne.
KUIDAS VALMISTUDA
Üldfüüsilist trenni saab teha nii, nagu igaüks ise soovib, märksõnaks
võiks olla vastupidavus. Tehniliseks ettevalmistuseks on head
ronimisseinatreeningud sisehallides. Välitingimustes saab juhendajate
käe all kaljuronimist treenida pühapäeviti Astangu paeseinal ja
talvel jääronimist Tabasalu jääseinal. See aga ei ole kindlasti piisav
ettevalmistus, et 7000-meetrist mäge ronima minna. Enne on oluline
katsetada oma jõudu, vaimu ja kõrgustaluvust madalamatel mägedel.
Kuna Eestis kõrgeid mägesid harjutamiseks ei ole, tuleb käia
kogemusi välismaalt hankimas. Internetist leiab kõikvõimalikku infot
nii mägede marsruutide kui ka kohalejõudmise võimaluste kohta.
Praegune üldistatud praktika näitab, et esimene proovikivi, millel
eestlased oma mägedes käimise armastust testivad, on Kaukasuses
asuv Venemaa kõrgeima mäe Elbruse mäetipp (5642 m). Populaarsed
on ka mäed Alpides (nt Mount Blanc, 4810 m) või teised mäed
Kaukasuses (nt Kazbek, 5047 m).