Valmis vorstid tuleb korjata kepi peale, millega need lähevad restile ja edasi ahju küpsema.

Rakvere lihakombinaadi lihatoodete vormimise osakonna töötlejad Irina Vassiljeva ja Kadri Pitkja on vorste teinud juba aastaid. Isekeskis kutsutakse vorstipritsi juures töötajat pritsijaks ja vorstide kepile korjajat kepitajaks.

“Tööjuht pani meid hommikul paari ja töötamegi paarina,” selgitab Vassiljeva. Omavahel lepitakse kokku, kes on esimese poole vahetusest kepitaja ja kes pritsija. Päeva teises pooles vahetatakse kohad, et ei peaks terve päev ühte tööd tegema ja sundasendis olema.

Naiste nobedate näppude all valmivad nii grill-, suitsu- kui ka verivorstid.

Kui siinsete tarbijate jaoks käib verivorstitegu peamiselt detsembris, siis lätlastele valmistatakse neid ka suvel. Sealsed tööstused verivorsti ei tooda, kuid Põhja-Lätis on eestlaste rahvustoit muutunud järjest menukamaks, seda olenemata aastaajast.

Irina ja Kadri ei söö kumbki verivorsti, lihtsalt ei maitse. Muude toodete puhul eelistatakse aga ikka Rakvere toodangut.

“Mu mees töötab ka siin, teeb vorstimassi, ja tema käest uurin, mis sinna sisse pannakse,” räägib Irina sellest, et lihatoodete koostis on talle oluline.

Naine on lihakombinaadis töötanud juba üle kümne aasta. Läks sinna omal ajal elukaaslase eeskujul, kellest nüüdseks on saanud abikaasa. Ta on väga rahul: tööaeg on paindlik, ja kui üks abikaasadest on hommikuses ning teine õhtuses vahetuses, saab üks neist ikka lastega olla.

Kadri ema töötas Rakvere lihakombinaadis, ning kui tütarlaps pärast keskkooli lõpetamist ühtäkki sinna töövestlusele kutsuti, oli ta väga imestunud. Hiljem selgus, et vennanaine oli tema CV saatnud. Ettevõttes töötabki üldse palju abikaasasid ja sama pere liikmeid.

“Tulin proovipäevale ja algul ehmatas ära, kuna mul polnud õrna aimugi, kuidas siin töö käib,” tunnistab naine.

Nüüdseks on ta ettevõttes töötanud neli aastat ja peab seda justkui oma teiseks koduks.

“Põnev on, kogu aeg on tegevust ja tempo on peal!” kiidab Kadri silmade
särades.