Ajaloolane Hillar Palamets: ma ei käi Keilas mitte suvitamas, vaid suvel elamas

Keila hoovilugude päeval mullu augustis oli üheks tõmbenumbriks Hillar Palametsa vestlus Wilhelmine hoovikohvikus Tähe tänaval. Õu oli rahvast tulvil, maestrot kuulati tähelepanelikult, pelgamata aplodeerida põnevamate faktide ja humoorikamate meenutuste peale. Sellel kohtumisel tekkis mõte paluda ajaloolasel kirjutada Keila Lehte sari lugusid meie kodulinnast ja selle lähiümbrusest. Nii sündiski rubriik „Palametsa pajatused“, mille esimene lugu on täna teie ees.

Härra Palamets, olete vist ainus tartlane, kes käib regulaarselt Keilas suvitamas?

Täpsustaksin: mitte suvitamas, vaid elamas. Suvel elamas. Kirjutamas, lugemas, suhtlemas, liikumas, aiatööga kehalist koormust saamas. Sest Keilas on mu päriskodu, Tartus pigem elamispind suures kivimajas. Keilas saan pista käe koduaia mulda, tunda vahetut kontakti kodu ja maaga. Elada vaikselt oma nime igati õigustaval Vaiksel tänaval.

Kas Te ei ole mõelnud pensionärina üldse Keilasse kui kodulinna elama asuda?

Mõelnud ju olen, eriti nüüd, lesepõlves, aga kolm T-tähega algavat takistust on sel teel ees.

Ja need oleksid?

Tartu vaim(sus). Targad Maarjamõisa tohtrid. Talvine ahjude kütmine Keilas. Tsentraalküte tuleb Tartus Riiamäel hoopis odavam ja mugavam.

Mis ajast peale loete ennast keilalaseks?

1938. aasta suvest. Siis kui meie pere Tallinnast oma vastvalminud majja elama asus. Kool 3 minuti kaugusel. Paraku sel ajal ainult algkool, mistõttu keskharidus tuli omandada Tallinnas ja kõrgharidus Tartus. 1946. a septembrist olen 9 kuud aastas tartlane ja 3 kuud Keila elanik. Lisaks veel sage pendeldamine kahe mulle igati sümpaatse linna vahel.

Millist liiklusvahendit selleks eelistate: autot, bussi või rongi?

Täpselt vastupidi teie järjestusele. Ainult et minu vanuses tuuakse ja viiakse mind nüüd autoga koduväravast koduväravasse. Kiire, mõistlik, aga mulle ei meeldi olla turvavööga aheldatuna kägarasendis auto õige madalal istmel. Bussis istud kõrgemal ja tunned end vabamalt. Rongis saad lugedagi, enne Tallinna tasuta pissil käia ja Balti jaamas kõrvalteel ootavale Keila elektrirongile kähku ümber istuda.

Aga kui Keila rong on just nina eest minema läinud? Ja järgmiseni on tund või enamgi aega?

Siis külastan samas kõrval asuvat nostalgiahõnguliselt atraktiivset kommertsasutust – Jaama turgu ja ooteaeg kaob märkamatult. Armas taevas – mida kõike seal ei pakuta... Nii Vene kui Saksa sõjaväe au- ja tunnusmärke. Ersatsraudristideni välja. Toidupoolisest kõnelemata.

On ju Keilaski oma Jaama turg, mis tuleks küll sõiduautode parkimisplatsiks muuta.

Milleks? Täiesti asjalik turuke, pealegi tugeva kultuuriloolise fooniga. Mälumängu küsimus: millise väikelinna turgu on ETV oma ajaloo vältel kõige enam näidanud ehk promonud? Ühtaegu sellega linnale tähelepanu tõmmates.

Teadagi millist – Mornat!

Täiesti õige! Ning vastukaaluks linnakese süngele nimele tegutseb seal Rõõmu kaubamaja, kus vahepeal olla maksuvahendiks olnud oma kroongi.

Mälumäng, mängujuhiks olemine ja nipiga küsimuste koostamine on vist üks Teie lemmikharrastusi. Kas see on kuidagi ka Keilaga seotud?

Ja kuidas veel! Tuleb ainult koha aja- ja kultuurilugu tunda. Tänapäeva samuti.Kas teate, et omal ajal oli Keila maailma suurima..., ma kordan: kogu maailma suurima... mille keskuseks? Küsimus puudutab üht organisatsiooni.

Ilmselt tuleks vastust otsida Paldiski maantee äärde jäävast tööstuspargist.

Loomulikult KEK-id. Kolhoosidevahelised ehituskontorid, millest kõige edukam ja tootlikuma baasiga oli just Harju KEK. Keskusega kus? Nii lihtne see asi ongi. Muide – Harju KEK pani pea alati Eesti Reklaamfilmi teleturniiridele välja vägagi tugeva võistkonna. Aga sellest lähemalt mõnes pajatuses. Keilast mälumängude küsimustikes.

Jääme põnevusega ootama. Olete öelnud, et ainukesena Eesti linnadest on Keila nimi kirjas ka Piiblis.

Nii ongi. Piiblis ei mainita mitte küll linna ennast, vaid samanimelist asulat. Ainult et millises Piibli 66 rullraamatust elik biblionist, millest Piibelgi oma nime saanud (biblion = kirjarull). Valige neljast vastusevariandist õige:
A. Viiendas Moosese raamatus.
B. Esimeses Saamueli raamatus.
C. Teises Ajaraamatus või hoopis
D. Luuka evangeeliumis?

Tõstan käed üles.

Õige vastus: Keila oli Jeruusalemmast edelasse jäänud asula, mida rüüstasid vilistid. Kuna Taavet küsis Jehoovalt, mida nüüd ette võtta, vastas too: „Mine ja löö viliste ja päästa Keila“. See on kirjas 1. Saamueli raamatu 23. peatükis.

Aga miks ikkagi teie Tallinnas elanud vanemad valisid oma uueks kodupaigaks just Keila?

Ajaloolasena arvan, et selle otsuse langetamisel põimusid nii pragmaatilised kui emotsionaalsed tegurid. Ema oli kodune, erialalt õmbleja. Isa töötas raudteede prefekti sekretärina Balti jaamas ja kasutas priipileti privileegi sõiduks EVR (Eesti Wabariigi Raudteed) reisirongidel. Mõlemad esimese põlvkonna linlased, kelle ideaaliks oli „oma tuba, oma luba“, seda mingi raudteejaama läheduses.

Ja see oli siis Keila?

Keila. Ainult et mitte kohe. Varem käidi maad kuulamas mujalgi. Näiteks Aegviidus. Aga Keila kuulsus – loetagu kõrvalolevat pajatust – kaalus muud kohad üle. Pealegi olid nad mõlemad järvakad Koeru kihelkonnast, omavahel tuttavaks saanud alles 1921. a kevadel Keilas peetud pritsimeeste peol. Siit siis sirelilõhnaline ja kirsiõieline nostalgia, männimetsa luft veel lisaks. Emotsioonid missugused...

Nii et Keila männik oli fooniks?

Ja kuidas veel. Aasta hiljem laulatati nad Tallinnas Kaarli kirikus, kus mindki 1927. a sügissuvel ristiti. Viivitasid viis aastat poja tegemisega ja selle viivituse eest olen neile elu lõpuni tänulik, sest kui ma oleksin sündinud mõni aasta varem... Ajalugu on nende aastakäikude poiste osas olnud halastamatult karm. 1927. Aga – vähemalt osaliselt pääses... Ja ka sellel, et olin just Keilas, st Harjumaal hingekirjas, oli siin oma osa. Tallinna poisid võeti 1944. a augustis lennuväe abiteenistusse, Harjumaa omadele anti kuu pikendust. Ja seda pikendust ma kasutan praeguseni. Talviti Tartus, suviti Keilas.

Palametsa pajatus I: Keila kiituseks

Sel ammusel ajal, kui Keila alevist sai Keila linn – tuletan lugejale meelde: 1938. aasta 1. mail, seda koos 13 teise kadumisele määratud EW aleviga – kirjutas tolleaegne ajakirjandus õige palju vastsündinud linnadest. Nende tolleaegsest tasemest ja võimalikest arengusuundadest. Leidus skeptikuid, kes kahtlesid, kas neist napilt üle tuhande elanikuga asulatest ikka elulooma saab. Jätkub neil jõudu kujuneda tõelisteks, linna nime väärivateks keskusteks?
Keila kohta avaldati kartust, et asudes vaid veerandsaja versta kaugusel pealinnast, võib ta kergesti muutuda Suur-Tallinna läänepoolseks eeslinnaks. Eriti siis, kui ellu viiakse plaan „pikendada trammiliin Pääskülast Keilani“. Trammi all mõisteti muidugi elektrirongi. Samas peeti tihedat rongiliiklust just kohalikku arengut soodustavaks teguriks.

Rahvalehe nime kandev seitung tutvustas Keilat kui igati soodsat kohta oma kodu rajamiseks. Sest siin saavat hakkaja mees juba 50-kroonise kuupalga juures asuda majakest püsti panema. Seni olevat taolist võimalust kasutanud peamiselt Balti jaama pensionieelikutest raudteelased, keda sunnivad lahendust leidma suure linna kõrgeks aetud korteriüürid. Ainult et asjaga tuleb kiirustada, sest pärast linnaks saamist olla Keilaski kruntide hinnad hakanud jõudsalt kerkima.
Mõnigi lüürilisema sulega kirjamees maalis kevadisest Keilast lausa paradiisliku pildi. Tegemist on igati kena kirsiõitesse ja sirelipuhmaste uimastavasse aroomi uppuva väikse ja vaikse aedlinnaga. Mis ei olnud siis ega ole tänapäevalgi ju vale. Keila küllaltki hea pinnas aitab kaasa aianduse arengule. Kohalikud aiapidajad käivad rongiga Nõmme turul oma toodangut realiseerimas. Hästi mure Keila kartul olla nõmmekate seas nõutud kaup. Ning aiaäri omanik Braks varustab Tallinna paremaid lillepoode värskete lõikelillede, eelkõige kaunite roosidega.

Suvel saavat peesitada Keila mõisapargis Punase Vähi nime kandvas supeluskohas. Või veeta aega Männikus, kus peetakse nii spordivõistlusi kui pritsimeeste pidusid. Jaanitulest rääkimata.
Keilas kootud villast kangast arvati Eesti parimaks. Kui vabrik koliti 1935. aastal ümber Kalamajja Soo tänavale, jättis ta firmamärgina alles endise nime. Nii et Tallinnas toodeti Keila kalevit, millest tõusis omajagu tüligi. Peamiselt nime pärast.

Ei unustatud sedagi, et just Keila oli vabariigis baptistide peamine keskus ja Soomest toodud uudse sportmängu – pesapalli harrastamise kants. Ning siinne meeskond pesapallis Eesti meister. Oli, mille eest kunagist kihelkonnakeskust kiita.