Palametsa pajatused: Keila Männik - sõjaeelse nooruse mängumaa
Ilmselt oleks õigem kasutada väikest algustähte, kuid silmas pidades, mida see parkmets tähendas sõjaeelsele noorusele, eelistan siiski suurt. Tundus meile suure ja tihedana, kus ei olnud kõll korralikke teid, olid vaid kõndimise rajad ja kitsuke spordiplats, mis tõmbas nagu magnet poisse ligi. Tüdrukuid muidugi ka. Kui palju oli kodus ütlemist, et poiss mujal ei püsigi kui Männikus. Aga mis parata, kui enamus Keila põnevaid asju – olgu need siis jalgpallivõistlused või pritsimeeste peod – peeti just siin. Männiku sarapuupõõsaste vahel sai joostud ning hullatud, kevaditi sinililli, ülaseid ja jänesekapsaid korjatud, sügissuvel pähkleid ja seeni otsitud.
Männiku taha jäi madal arupealne rohkete kadakate ning väheste männivõrsetega ning talude väikeste paemurdudega. Kaugemal kõrgus palkidest triangulatsioonitorn ja selle külje all Kaitseliidu lasketiir, millele ei tohtinud siis läheneda, kui turvavallile oli ohu märgina kinnitatud punane plagu. Siis tulistati... Mõnigi kord olen Männikus ja aru peal näinud jooksmas mundris noori mehi, vintpüss rihmaga risti üle selja, nägu higist leemendamas. Tegemist oli kas rakmetes patrulljooksuga või orienteerumisega, igatahes kaitseliitlased pingutasid mis suutsid.
Tänapäevaks on männivõsa kasvanud metsaks, nii et selge vahe kunagise Männiku ning vahepeal tankodroomina kasutatud arupealse vahel on kadunud.
Selle kolmveerandsajandi jooksul, mil Männikut mäletan, on ta tunduvalt hõrenenud, sporditegijaile, lauljaile ja tantsijaile oma pinda loovutanud, kivihaigla korpuste püstitamisegi üle elanud, aga oma olemuse säilitanud. Kuigi männid kipuvad kiduma, taganema hoopis jõulisemate kuuskede ees, mis varjavad allmetsa päikese ja tuulte kosutusest. Kasvav linn on Männiku lausa sisse piiranud, oma haardesse võtnud. Ja nii on tekkinud kurioosne olukord, kus ühe linnakooli kaht kõrvutiseisvat kena koolihoonet eraldab paras lahmakas naturaalset okaspuumetsa. Suured sipelgapesadki peamise käiguraja kõrval. Kus mujal Eestimaa linnas niisugune asi võimalik on? Aga näe – Keilas on.
Männikus nägin ka möödunud suve kõige meeldejäävamat vaatepilti, kui Tartus süüdatud laulupeotuli Keila lauluväljakule jõudis. Oli vihmane pärastlõuna, kõigil tõrvikut eskortivatel ratturitel – aga neid oli küll oma poolsada – kiilakad kiivrid vastavalt liikluseeskirjadele peas, pastelsetes toonides kilest keebid veel üle kõige tõmmatud. Tulid piki Männiku tänavat vändates, lumivalged politsei mootorrattad kolonni kahel küljel – tulnukad, mis tulnukad! Kas Marsilt või mõnelt teiselt planeedilt. Vaata ja imesta: muidu näed taolisi olendeid üksnes ulmefilmides, siin aga Keila suvises reaalsuses. Varjualustes pidasid puhkepausi, sõid lõunat nagu inimesed ikka. Ja siis, kuulanud keilalaste tervituslaulud ja kõned ära, võtsid kursi Kumna ja Suurupi peale. Et lõpuks Tallinna jõuda.
