Elvi-Aino ja Anton Leitmäe: tutvus küüditamisvagunis ja 65 aastat abielu

„Ei ole me midagi erilist teinud. Oleme oma elu elanud,“ ütleb Elvi. Elviga võib nõus olla, nende elus pole tõesti midagi erilist, kui üksikud juhtumised kokku võtta. Kuid kui kogu nende elu kokku võtta, siis ongi kogu nende elu olnud eriline.

Elvi on pärit Paldiskist. 5-aastasena kolisid ta vanemad Keilasse, pidasid Kiriku platsil lihakarni ja vorstitööstust, lisaks oli neil praeguse TERKO maa-alal Postijaam. Sellest piisas, et ka Elvi 1949. aastal küüditati. Toiduainete valmistamise tehnikum jäi pooleli. Anton on pärit Raplamaalt, Purkust. Isa oli Järvakandis koolijuhataja ja aktiivne kaitseliitlane. Sõja ajal võeti Anton Saksa sõjaväkke. Tšehhis sattus väeosa venelaste kätte ja ta saadeti Vorkutasse vangilaagrisse, kust pärast sõda pandi selga Vene sõjaväe munder ja saadeti tööpataljoni ridades Narva. Anton usub, et ta oleks ehk võinud küüditamisest pääseda. Paraku sattus ta linnaloa saanud sõdurina tol saatuslikul ööl olema Tallinnas venna juures ja nii pandi ka tema rongile. Elvi ja Anton nägid teineteist esimest korda rongis. Tuttavaks said nad Novosibirski taga metsas. Abielu registreeriti 1950. aasta juuli viimasel päeval. Tänavu saab sellest 65 aastat. Eluga said nad hakkama, Anton oli hinnatud mees – töötas metsatöödel kraanajuhina. Raskustest Elvi-Anton ei räägi, ütlevad hoopis, et võrreldes 1941. aastal küüditatutega oli nende elu Siberis päris hea.

Eestisse tuldi tagasi 1959. aastal, nüüd juba kahe lapsega. Mõni aasta hiljem ostsid nad Keilasse Liivaaugu tamme kõrvale maja. Elvi oli suurema osa tööajast kooperatiivis müüja. Anton jätkas autojuhina. Viimased tööaastad töötas ta KEK-i gaasijaamas, koju jäi alles 70-sena. Muredest nad ei räägi, küll aga sellest, kuidas pea kogu Nõukogude Liit sai turismirongidega läbi rännatud.

Elvi saab sel aastal 85 ja Anton 90. Tänu oma 3 lapsele on neil nüüd 7 lapselast ja 8 lapselapselast. Tervis pole ehk enam see mis noorena, kuid silmad säravad endiselt ja elujõudu on mõlemal rohkem kui mõnel aastakümneid nooremal. Elvit-Antonit võib kohata igal isamaalisel üritusel – küll vabariigi aastapäeva aktusel, küüditatute mälestamisel jaama juures, pitkapoiste kokkusaamisel ja võidupühal võidutuld vastu võtmas. Elvi käib agaralt sotsiaalkeskuse ringides, Anton saab oma vajalikud käimised koeraga jalutades. Raskustest nad ei räägi, hoopis sellest, kuidas nooremad järeltulijad külas käies vooditel müravad.

2010. aastal andis Vanavanemate Fond nii Elvile kui Antonile tiitli imeline vanavanem. 2007. aastal autasustas president Toomas Hendrik Ilves Elvi-Aino Leitmäed Valgetähe medaliga. Anton, noorkotkas aastast 1932, on Kaitseliidu Harju maleva ja Saue kompanii auliige, talle on omistatud kaitseliidu medal. Ja kõik linnapead on tervitanud Antonit ja Elvit nagu vanu sõpru.