Looduslikud pühapaigad väärivad uurimist ja hoidmist
„Paraku on meie teadmised pühapaikade kohta endiselt lünklikud – puudub terviklik ülevaade nende täpsest arvust, paiknemisest ja seisukorrast. Seepärast on uue arengukava põhitähelepanu teabe kogumisel ajalooliste pühapaikade kohta ning selle kättesaadavaks tegemisel. Kui info on olemas, saab juba konkreetsemalt uurida,“ märkis kultuuriminister.
Sestap kinnitas minister Eesti looduslike pühapaikade uurimise ja hoidmise arengukava, mis jätkab 2008. aastal alustatud tööd. Arengukava põhitähelepanu on pühapaikade inventeerimisel ja kogutava teabe kättesaadavaks tegemisel, 2020. aastaks on eesmärk saada täielik ülevaade Eesti looduslikest pühapaikadest.
Ühtse tervikpildi saamise jaoks on arengukavale lisatud inventeerimismetoodika põhimõtted ja näidisankeet, millest tuleb lähtuda looduslike pühapaikade kirjeldamisel. „Ülevaate saamiseks tuleb uurida arhiiviallikaid, teha maastikul välitöid, vajadusel koguda ka suulist pärimust. Lõpuks tuleb saadud teave korrastada ja arhiveerida, et see oleks kasutatav ja üldjuhul ka laiemalt kättesaadav,“ kirjeldas Kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik Liina Jänes inventeerimisprotsessi.
Jätkuarengukava väljatöötamisse panustasid mitmed organisatsioonid ja ühendused kultuuri- ja keskkonnavaldkonnast, teiste seas Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus ja Muinsuskaitseameti arheoloogia eksperdinõukogu. Kava elluviimise eest vastutab Muinsuskaitseamet, kooskõlastades tegevusi nii Kultuuri- kui Keskkonnaministeeriumiga ja kaasates partnerina looduslike pühapaikadega tegelevaid kodanikuühendusi. Tänavu on arengukava tegevuste elluviimiseks kultuurieelarves 32 000 eurot, 2016. aastaks on Kultuuriministeerium taotlenud lisaks 100 000 eurot.
Arengukava lähtub mitmest riiklikust strateegiast, sealhulgas Eesti kultuuripoliitika põhialustest, mille järgi on kultuuripärandi terviklik väärtustamine riiklik prioriteet. Selle kohaselt käsitletakse vaimset ja ainelist pärandit ühiselt ning kultuurimälestiste kaitsmisel väärtustatakse ka nende keskkonda ja konteksti.
Looduslikud pühapaigad on loodusliku välisilmega paigad ja maastikud, millega seostub ohverdamisele, ravimisele, palvetamisele vm religioossele tegevusele viitavaid folkloorseid, arheoloogilisi, ajaloolisi, etnoloogilisi andmeid. Eestis on hinnanguliselt ligi 3000 looduslikku pühapaika, millest ligi pooltuhat objekti või mälestist on kas loodus- või muinsuskaitse all.
