Reisijutt: Mõistatuslikud lüükialased, kaameli kasulikkus ja arbuusi hüpitaja
Lennureis vahemaandumisega Riias kulges viperusteta. Antalyas võtsid meid vastu eestlannast giid Kai ja Türgi noormees Ahmet. Nemad koos bussijuht Mustafaga olidki meie saatjad nädal aega. Sõit läks läbi kuurortlinna Antalya, maapealse paradiisi, kus temperatuur ei lange kunagi miinusesse. Puhta õhuga linnas puudub tööstus, seda ümbritsevad männimetsad, lubjakivimäed ja meri. Tänavaid ääristasid juba värvilised lilled: võõrasemad, tulbid. Sooja oli 15 kraadi. Muide, Türgi rahvuslill on tulp.
Esimene peatuspaik oli viietärni hotell Karmir Resort Kemeris, imposantne hoone seest ja väljast. Pärast tervituskokteili ja majutust kaheinimese tubades ootas meid rikkalik buffet-laud. Hiljem võis ümbruskonnaga tutvuda, läheduses oli veel mitmeid hotelle, huvitavaim nendest laevakujuline Queen Elisabeth.
Järgmisel hommikul asusime pärast rikkalikku hommikusööki teele Myra poole. Teel peatusime, et pildistada ja esimesi suveniire ning ehtsat Türgi kohvi osta.
Kogu tee rääkis Kai meile Türgist, selle majandusest, inimestest, keda on üle 30 erineva rahvuse, põllumajandusest ja loodusest. Nägime suuri kasvuhoonealasid, kus kasvatatakse tomateid, maitserohelist ja muud, oliivisalusid, apelsini-, sidruni- ja mandlipuid. Myra suurim vaatamisväärsus on 4.-5. sajandil eKr lüükialaste kaljudesse rajatud hauakoopad ja amfiteater. Lüükialased elasid neil aladel juba 1000 aastat eKr. Kust nad tulid ja kuhu nad kadusid, ei teata. Nad olevat olnud pikka kasvu, pikkade juustega - nii on neid kujutatud leitud rahadel. Myras asub ka Nikolai kirik, kuhu oli maetud püha Nikolaus.1087. aastal säilmed rööviti ja need asuvad nüüd osaliselt Itaalias, osaliselt Antalyas.
Pärastlõunal asusime Üdzas paati, et sõita uppunud linna uudistama. Ilm oli päikeseline, vaated imelised. Kaljudel oli näha veel majade fragmente: treppe, uksi, seinu. Linn vajus merepõhja 7. sajandil suurte maavärinate tõttu.
Õhtuks jõudsime veidi vähem luksuslikku hotelli Dalaman Airport Lykia.
Kilpkonnade jaoks oli vesi külm
Kolmas päev algas paadireisiga läbi Dalyani roostiku Iztuzu Beachile, mis on tuntud kilpkonnarannana. Teel nägime Kaunose linna lähedal kaljudel lüükialaste nekropoli. Kilpkonni muidugi veel polnud, nende jaoks oli vesi veel külm, aga meie saime küll Vahemere lainetes joosta. Vapramad käisid ujumaski, mõnus rannailm oli.
Pärast mitmeid peatusi jõudsime õhtuks Egeuse mere äärde Kusadasisesse hotelli Tusan Beach Resort, kus ööbisime kaks ööd. Jälle luksuslik hoone, tubadest avanemas kaunis vaade merele, õhtuti võis hotelli lobbys elavat muusikat nautida.
Neljas, Efesose külastuse päev osutus kahjuks vihmaseks. Efesos oli Rooma-aegne tähtis kaubasadam, praeguseks on aga meri taandunud. Väljakaevamisi alustati 19.sajandil. Praeguseks on ligi18 protsenti linnast välja kaevatud ja see on väga hästi säilinud. See oli üks kolmest Rooma linnast, kus tänavad olid öösiti valgustatud. Linn, kust kristlus alustas täisvõidukäiku ja mis oli kuulus naispreestrinnade poolest. Külastasime Püha Johannese basiilikat, tähtsat bütsantslikku ehitist, kuhu Johannes ka maetud pidi olema. Veel käisime lähedal asuvas mošees, kus kuulsime huvitavaid fakte moslemite tavadest. Samas nägime ka ühteseitsmest maailmaimest ,Kreeka jahijumalanna Artemise templi varemeid.
Pärastlõunal ootas meid Sirince mägiküla, rajatud 16. sajandil kreeklaste poolt, kes sealt 1922 välja aeti ja küla türklastega asustati. Praegu elab Sirinees ligi 1500 inimest, kes tegelevad peamiselt põllunduse ja käsitööga: teevad naturaalseid veine, oliiviõli, rakit, granaatõunaekstrakti, valmistavad ehteid. Sirinee on küla, kuhu kogunesid sajandivahetusel maailma lõppu ootama sajad inimesed: vaid see paik pidi alles jääma.
Meile korraldati veini, õli, raki ja granaatõunaekstrakti tutvustus ning degusteerimine. Oli ka võimalus kõike kaasa osta.
Pühapäeval sõitsime läbi Aydini piirkonnast, mis on peamine viinamarja- ja tubakakasvatuse piirkond. Tegeldakse ka kaamelikasvatusega. Kevadeti peetakse kaamelifestivale, valitakse ilusaimat emaslooma ja pannakse isased tema pärast võistlema. Kaamel on igati kasulik loom, teenib inimest, elab kaua, karvadest tehakse villa, luudest ehteid, liimi, seepi ja lihast vorsti. Hobuseliha Türgis ei sööda.
Suures tekstiilifirmas näidati meile kõikvõimalikke kodutekstiile, eriti hinnas on bambuselisandiga tooted. Järgnes jalgsimatkvõimsa Hierapolise linna varemete kivistel radadel tohutute sarkofaagide vahel. Linna õitseng jääb Rooma keisrite aega, siin asuvad 3. sajandist pKr pärit Apolloni templi varemed ja Rooma teater 50 travertiinist astmega. Ümberringi punetasid murulapid punaste anemoonidega.
Unustamatuks kujunes Pamukkale lumivalgetel lubjakiviterassidel soojas termaalvees solistamine. Samas lähedal oli võimalus tervistavate omadustega allikavett kaasa võtta. Õhtul ootas meid Pamukkale Richmond hotell,3-kordne, kus maavärinate ohu tõttu puuduvad liftid. Pärast õhtusööki oli võimalus baariterrassil kõhutantsu nautida.
Türgi on tuntud käsitsi kootud vaipade poolest
Järgmisel hommikul algas tagasisõit Antalyasse läbi imelise Tauruse mäestiku umbes 1500 meetri kõrgusel merepinnast üles-alla sõites. Teel oli näha varinguid ja lausa kinniseid teelõike. Üles vaadates võis näha kivirahne, mis mingi ime läbi püsisid, ähvardades iga hetk alla variseda. Sõitsime läbi Denizli, mis on ammustest aegadest tuntud tekstiili-, metalli-, kivitööstuse ja tervisevee keskus. Samas valmistati ilma ühegi naelata mööblit.
Meie järgmine käik oli vaibatöökotta. Saime näha, kuidas nobedate näppudega näitsikud tohutu kiirusega lõngasid sõlmisid. Näidati ka lõngade värvimist ja siidiusse. Seejärel toodi meile näitamiseks ja ostmiseks vaipu, üks kaunim kui teine. Igal piirkonnal on oma värvigamma. Värvid tulenevad eri piirkonna värvainetest, samuti erinevad mustrimotiivid. Näiteks Antalyas on selleks skorpion.
Sõitsime läbi Serinkisari linna, kus on 17 mošeed. Siin möllasid suured metsatulekahjud. Nüüd pannakse suurt rõhku metsa uuendamisele, kuhu on kaasatud ka kooliõpilased. Üks omapära on puuvõõrikute rohkus. Neid kasutatakse haiguste raviks. Samuti otsivad neid noorpaarid, et ennustada ilusat tulevikku. Teeäärses restoranis saime kogeda ilmataadi järjekordset vempu, vihma koos rahehooga. Mägedes aga imetlesime mitmel korral topelt vikerkaart. Õhtuks jõudsime juba tuttavasse Kemeri hotelli.
Viimane päev Antalyas oli eriti sisutihe
Kõigepealt külastasime kullatöötlemise firmat Argos, mis on Türgi on suurim kulla ümbertöötleja. Esmalt pakuti meile võimalust puhastada ja parandada kaasas olevaid kuldesemeid, seda võisime teha tasuta. Puhastatud sõrmused meie sõrmes hiilgasid veel kaks nädalat hiljem nagu uued.
Järgnes moedemonstratsioon nahkjopesid, kasukaid ja mantleid tootvas ettevõttes, mis kasutab ainult lamba seljanahka, mis on töödeldud nii õhukeseks ja pehmeks nagu siid. Firma teeb koostööd paljude maailma tuntud moefirmadega.
Võisime proovida ja osta, mida süda ihaldas. Läbi Antalya sõites rääkis giid Kai meile linnast, kus elab alaliselt umbes 1,6 miljonit inimest. Suveperioodil küündib see arv kahele miljonile. Talvel temperatuur alla kaheksa kraadi ei lange, aga sajab palju ja on äikest. Pilvelõhkujaid linna ehitada pole lubatud, sest maavärina järellainetuse tagajärjed on karstipinnase tõttu etteaimamatud.
Järgmine peatus oli kose juures, millel oli tõlkes huvitav nimi Arbuusi hüpitaja – jälle üks looduse kaunis vaatemäng. Linnatuuri lõpetasime jalgsimatkaga läbi vanalinna kitsaste tänavate. Nägime linna sümbolit Yivli minaretti, vana kullatorni, iidset sadamat. Lõpetuseks saime veel omal käel ringi vaadata ja poode külastada. Päevale pani punkti Türgi õhtu, mis algas derviši tantsuga, mis oligi kõige huvitavam. Järgnesid pulmakommete tutvustus ja rahvaste tantsud, kaasati ka publikut.
Viimasel ööl ei tulnud magamisest midagi välja, sest kell 1.30 oli juba „hommikusöök“ ja peagi hakkasime lennujaama sõitma, et kell 6 hommikul startida.
Sellele vaatamata, et paljud meist olid koju jõudes tervisega kimpus, oli see ikka meeldejääv reis. Türgi on väga kauni looduse ja omapärase kultuuriga maa. Meie inimestele on harjumatu nende kauplemisstiil ja igal sammul vastu vaatavad „tipikarbid“.Aga selleks me ju reisimegi, et jälle midagi uut avastada.
