Oma seentega metsa
“Oleme oma koduaias sellistega hädas,” rääkis Anneli Kivimäe, näidates suuri valgeid seeni. Seen hakkas kasvama lehise alt ja sestpeale on ta moodustanud aina suuremaid kasvuringe. Praeguseks on seeneringi läbimõõt juba 10 meetrit. “Järele jääb tühi maa, kus midagi ei kasva, isegi mitte sammal,” kurtis naine. Seente teele ette jäänud taimed, isegi põõsad lihtsalt hukkuvad.
“Vanaks minnes hakkavad need seened haisema,” kurtis Anneli Kivimäe, kes on tänavu juba kaks aiakärutäit seda nuhtlust kokku kogunud ja ära vedanud.
Maalehe seeneretkele võeti kurja juur kaasa, et lasta seenetarkadel see kindlaks määrata ja sellest vabanemiseks head nõu saada.
Mükoloog Vello Liiv tundis kohe ära hiid-lehtervaheliku. “Siin ei aita midagi muud, kui kogu mütseeliosa välja kaevata ja uus muld asemele tuua,” soovitas ta. “Lohutage end sellega, et maailma suurim seenering on 20kilomeetrise diameetriga.”
Ta selgitas, et seen kasvab ja sureb, kuid külvab oma eosed ringiratast enda ümber, kust siis hakkavad uued seened kasvama. Nii muutubki seenering aasta-aastalt suuremaks.
Kärbseseen, mis on söödav
Vaatamata sellele, et kui Pähni kandis metsa läksime, tõmbus taevas pimedaks, hakkas vihma kallama ja seenetargad pidid seente valgustamiseks kasutama taskulampi, leidsid retkelised üle 70 seeneliigi. Kui metsast välja tulime, ilmus välja ka päike, nii et saagist näitust üles seades jäid seljad kuivaks.
Seenetargad palusid kõigil meelde jätta mürgised seened, et neid nüüd ega hiljem korvi ei satuks. Selgus, et ehkki valge ja roheline kärbseseen on surmavalt mürgised, siis roosa ja kollakaspruun kärbseseen on kupatamise järel söödavad. Punane kärbseseen, mis kõige tuntum, on aga šamaanidel kasutuses, kuna toob sööjale nägemusi ja tekitab mitmesuguseid emotsioone.
“Nüüd vähemalt tead, mis maha võtab,” ütles selle peale Heino Trolla. “Minu valik siiski ei suurene. Puravik on ikka kõige parem seen.”
Huvitav seen on ka sinipäkk, mis näeb välja ilus ja valge, kuid selle lõikamisel pritsib justkui tinti välja ja seen muutub kiiresti siniseks. Siiski on tegu söödava seenega, mis kuumutamise järel kaotab oma sinise värvi.
Voldilise tindiku juurde ei soovita Vello Liiv aga viina võtta. “Siis läheb nina punaseks ja võibki jääda.” Ilusa välimusega valget värvi soomustindik kasvab ka linnas muruplatsidel. Noored seened on head nii marineeritult kui pannil praetult, aga linnast ei soovita Liiv neid korjata, kuna soomustindikusse ladestuvad raskmetallid.
Varem ei julgenud korjata
“Kahju, et kitsemamplit ei näinud,” kahetses Kaja Guk. “Muidu oli nii palju selliseid seeni, mida ma polnud varem näinud! Metsas tekkis hasart, nagu oleks jahil!”
Monika Rogenbaum leidis aga kena kübaraga valge seene, mis osutus metsšampinjoniks. “Väga uhke tunne on,” säras ta oma leiuga. “Olen seda enne ka näinud, aga ei julgenud korjata. Järgmine kord korjan.” Samas oli ta imestunud, et varasemale kuivusele vaatamata õnnestus leida nii palju seeni.
Retkel juhendajana kaasas olnud mükoloogiaühingu president Külli Kalamees-Pani tõdes, et juulis ja augustis oli nii palju seeni, et korjamise isu kadus juba ära, ja neid sai ka suurel hulgal sisse tehtud. Vahepeal oli paar nädalat kuiva ning siis kadusid seened ära. Septembri teisel poolel tasuks aga jälle metsa seeni otsima minna.
