Geneetik Liselotte Wesley Anderseni sõnul oli tegemist isasloomaga, kellel puudusid munandid, mis võib tähendada seda, et loom ei olnud pärit vabast loodusest, vaid põgenenud inimeste juurest, kus teda vangistuses peeti.

Samas lükkab Taani looduskaitseühing (Danmarks Naturfredningsforening) selle väite ümber, öeldes, et vangistuses pidamisele ei viita miski ning tõenäliselt saabus šaakal Taani sama looduslikku teed mööda, mida kasutasid hundid.

Hariliku šaakali põhiline leviala on Põhja-Aafrikas ja Ida-Aasias. Euroopas on ta levinud peamiselt Balkani poolsaarel ja lõunapoolsetel aladel, olles viimastel aastakümnetel liikunud jõudsalt ka põhja ja lääne suunas. Teda on kohatud nii Austrias kui Saksamaal. Eestis nähti šaakalit esmakordselt 2013. aastal.