Krabi metsas võimendavad kolm ruuporit loodushääli
Inspiratsiooni sääraseks ettevõtmiseks, omapärase metsaraamatukogu rajamiseks, ammutasid üliõpilased koos EKA sisearhitektuuri osakonna juhataja Hannes Praksiga esmalt Londonis käies, seejärel Soomaal ühes vanas metsavahitalus elades, samuti metsaseminaridelt ning Valdur Mikita raamatust „Lingvistiline mets”. Nimelt saigi kogu ettevõtmine alguse aastapäevad tagasi, kui tudengid mõtestasid koos Valdur Mikitaga Lõuna-Eesti metsades lahti metsaraamatukogu kontseptsiooni. Pakuti välja mitmeid kavandeid, selle, mis nüüd Krabi mail metsas kõikidele vaatamiseks-kasutamiseks olemas on, autoriks on Birgit Õigus.
Kirjanik ja semiootik Mikita astus üllatuskülalisena oma juba kultuslikuks muutunud teost käes hoides välja ka ühest ruuporist, pärast seda, kui sellelt avamise ajal kate eemaldati. Ta märkis, et on tulemusega väga rahul, sest nüüd on inimestel lõpuks ometi olemas koht, kus omapärane arhitektuurne lahendus seedermänni laudadest tehtud ruuporite näol võimaldab kuulata nii looduse hääli kui looduses valitsevat vaikus.
„See on koht, kus lehitseda „looduse raamatut”, kuulata metsa helirikkust ja vaikust, sest need on ju meie Eestimaa märgid kõige paremas mõttes,” ütles Mikita.
Hannes Praks kirjeldas kolme ruupori paigutamist metsa kui projekti, mille eesmärk on metsast kostvad helid komponentideks lahti harutada, tuues need ruumi ja andes kuulajale ainulaadse elamuse. Loodud kompositsioon on tema sõnul justkui metsa audioraamatukogu, kust tähelepanelik kuulaja leiab nii üksipulgi kui tervikuna kõik hääled ja häälitsused, mis laanest kostuvad.
RMK loodushoiu osakonna juhataja Marge Rammo sõnul pakuvad kõlakojad looduses seiklejaile peavarju, mõni julgem võib neis ka öö mööda saata ning kindlasti on need kohad enesesse vaatamiseks ja oma mõtete veeretamiseks.
Rammo lisas, et Pähni looduskeskuses on plaan kasutada kolme metsahelide ruuporit uudse loodushariduse õppeklassina, seal saab läbi viia ka väiksemaid kultuuriüritusi.
Selle viimasega saigi ka kohe alustada, sest kahes teises kõlakojas oli kohad sisse võtnud ansambel nimega Puuluup Ramo Tederi ja Marko Veissoni isikuis, kes hiiu kannelde ja elektroonilise töötluse abil ilmestatud muusikat – psühhofolki – mängides ja lauldes olid neisse ruuporeisse justkui loodud. Mehed viskasid veel ise ka nalja, et nüüd me jäämegi siia metsa istuma ning igaüks, kel tahtmist, võib neid igal ajal kuulama tulla.
Tegemist oli üliõpilaste semestritööga, seda juhendasid disainerid Tõnis Kalve ja Ahti Grünberg ja arhitektid Aet Ader, Kadri Klementi, Mari Hunt ning Karin Tõugu.