Zooloog: suurtele ulukitele pole Eesti-Vene piirile planeeritud tõkketara takistuseks
Eesti-Vene kontrolljoonele ehitatakse vähemalt 2 meetri kõrgune piirdeaed. Venemaa territooriumi poolt vaadates ehitatakse enne seda aeda veel ka umbes 1,5 m kõrgune loomatõkketara, mille täpne kõrgus oleneb loodustingimustest. Tara on vaja, et ulukid ei satuks kahe piirde vahele kontrollribale ja ei tekitaks elektrooniliste valvesüsteemide valehäireid.
Milliste ulukite jaoks on oluline, et nad saaksid takistamatult Eesti-Vene piirialal liikuda? (Värska ja Luhamaa vahelisel maismaapiiril.)
(Intervjueeritav avaldab oma isiklikku ekspertarvamust ega esinda ETSi ametlikke seisukohti – I.S.)
Lauri Klein: Oluline on, et kõik ulukid saaksid takistamatult liikuda, sest igasugune inimese poolt ehitatav rajatis ei ole looduse osa ja muudab looduskeskkonda. Seega peab inimene seda rajades tagama, et ta mõjutaks looduslike ökosüsteemide toimimist minimaalselt.
Selleks ongi loodud keskkonnamõjude hindamise süsteem, mida erinevalt Eestist paljudes riikides rakendatakse ökosüsteemide suhtes n-ö nullmõju saavutamiseks (kogu inimese mõju loodusele nullitakse või pööratakse isegi positiivseks vältimis-, leevendus- ja hüvitusmeetmete kaudu).
Kui nüüd rääkida, et millised on need ulukiliigid, kes Värska-Luhamaa vahelisel maismaapiiril liiguvad, siis ses osas on vaja teha eraldi uuring. Selliseid andmeid, et kes on täpselt need liigid sel alal ja millised on nende rändetüübid seal ja kus koonduvad ränderajad, mul ei ole. Need andmed on ilmselt kõige paremini teada just piirivalvel endal, kes on pidanud kogu aeg nende ulukite liikumisele reageerima.
Teoreetiliselt võib oletada, et sel alal liiguvad kas juhusliku liikumise või mõne tüüprändena (jooksuaegne, reviirilaiendus, toitumisränne, noorloomade iseseisvumine jne) kõik Eesti tavalisemad ulukid, aga et täpselt öelda, mis liigid, selleks peab täpset projektiala teadma ja seda analüüsima.
Seni on räägitud peamiselt väikeulukitest, aga kuidas mõjutab piiri sulgemine suuri metsloomi – näiteks põtru, metssigu, karusid, metskitsi?
Kui rääkida piiri sulgemisest, siis see mõjutab ju selgelt kõiki ulukeid, sest vaba liikumine ja ränded on sel juhul katkestatud. Aga antud juhul ei ole tegu ilmselt laussulgemisega, vaid kohatise, st lõiguti paigutatava 1,5-meetrise taraga. Sellise kõrgusega tara ei ole suurtele sõralistele (põder, metskits, hirved, aga ka karu) otseselt takistuseks, sest nende liikide isendid kas hüppavad sellest tarast üle või jooksevad selle maha (kui see ei ole betoneeritud postidel terasvarbadest tara, vaid näiteks tavaline võrktara puitpostidel). Sel juhul toob aga tara mahajooksmine lisaks valeväljakutsetele riigile ka veel lisakulu regulaarse taastamise ja hooldamise näol.
Kui palju neid loomi hinnanguliselt on, kelle liikumist mõjutaks tara püstitamine?
Mõjutatud saavad kõik Eesti maismaal elutsevad metsloomad, kes on suuremad kui taravõrgu silmasuurus. Tavapärase võrgu korral on neid liike umbes 15-20. Selleks, et hinnata mõju liigiti, peab teadma tara parameetreid ja muid ehituslikke detaile ning asukohta.
Miks vajavad ulukid vaba liikumist ja mis juhtub nende populatsiooniga, kui liikumine on takistatud?
Nagu inimene, vajavad ka teised imetajad (ja ka muud loomad) eri tüüpi liikumist (rändeid) selleks, et olla elus ja terve. Kui meie rändame oma suvilate ja talvekorterite vahel transpordivahendiga ja rajame selleks taristut, siis loomad rändavad samuti suviste ja talviste elualade vahel, sest neil aladel on erinev toidubaas (põdral näiteks okas- ja lehtpuuvajadus eri aastaaegadel ja sellest tulenev sessoonne ränne).
Kui meie otsime omale elukaaslase teistest linnadest-asulatest, siis loomadel on selleks jooksuaeg, mil nad liiguvad ringi suurtel aladel.
Kui meie lapsed saavad suureks ja lendavad (elu) õppima mujale maailma, siis noorloomad tikuvad tihti kevadeti linnadesse, sest nad on vanemate poolt eemale aetud – eluõppesse.
Kui meie vajame tervisejooksu, rattasõitu vms, et end töövõimelisena ja rõõmsana hoida, siis loomad vajavad sarnaselt piisavat suurt eluala, mille piires takistamatult liikuda.
Väga oluline on aga, et loomaliikide (sh inimese) asurkonnad (populatsioonid) ei satuks millegipärast väga pikaks ajaks täielikku isolatsiooni, sest sel juhul hakkavad omavahel järglasi saama mitme põlve vältel geneetiliselt väga lähedased isendid ja selline pikaajaline toime viib populatsiooni isendite geneetilise vaesumiseni ja lõpuks läbi paljude haiguste asurkonna väljasuremiseni.
Samas peab selline isoleeritud ala olema ikka suhteliselt väike, isolatsioon täielik ja pikaajaline, st antud juhul peaks siis kogu Eesti olema sadade aastate jooksul piiratud püsivalt ja täielikult isoleeriva taraga. Selline isolatsioon on piiritara rajamisel vähetõenäoline, aga unustada seda ohtu ei tohiks.
Kuidas metsloomad käituvad, kui ühel hetkel leiavad end tara tagant ega saa harjumuspäraselt oma elupaigas liikuda?
See käitumine on liigiti ja ka rändetüübiti erinev. On neid liike, nagu näiteks enamik kiskjaid, kes on valmis takistusi ületama (või alt pugema) või harjunud laial alal ringi liikuma, st asuvad otsima piki tara kohti, kust läbi saab.
On ka selliseid liike, kes piki tara kaugele ei liigu, vaid pöörduvad varsti tagasi, tarast eemale ja püüavad leida uue tee suure ringiga. Kui taraga lõigatakse ära sellise viimati kirjeldatud, pelglikuma liigi püsiränderada (nt talviste ja suviste alade vahelise sessoonse rände rada), siis võib see lüüa sassi pea terve osapopulatsiooni (sadade isendite) käitumise.
Ka Läti on teatanud, et Vene piirile ehitatakse tara. Koos Eesti piiriosaga moodustab see kokku ligi 350-kilomeetrise osaliselt suletud ala (kogu ulatust tara siiski ei kata). Mis juhtub pikas perspektiivis, kui ulukite liikumisel on nii pikk takistus?
Kui see tara (koos muude takistustega, nt ka loomadele läbimatud sood, veekogud ja asulad) oleks täielikult takistav ja pikaajaline, siis mõjutaks see negatiivselt loomapopulatsioonide verevahetust ja seeläbi nende tervist ning elujõulisust nii Eestis kui ka Lätis.
Kas maailmas on samalaadseid piiri sulgemise näiteid? Millised tagajärjed sel on olnud?
Piiritara on ehitatud vist küll mitmes riigis. Lähim peaks olema Soome, kus on ka rajatud lõigutine tara Venemaa piirile, mis kuuldavasti on vist 1,2-1,3 meetrit kõrge. Mul pole aga kahjuks olnud võimalust neid näiteid ja veel enam tagajärgi täpsemalt uurida. Soomes olevat piiritara seoseid loomastiku liikumisega siiski vist ka uuritud.
Ulukitara tuleb hinnanguliselt 1,5 meetri kõrgune, et loomad ei satuks jälgimisalale ja ei põhjustaks valehäireid. Milliste väikeulukite jaoks on see piisavalt kõrge tara, et nad sellest üle ei saa ja millised tegelikult suudaks seda tara ületada ja seega ei annaks tõkke ehitamine loodetud eesmärki?
Siinkohal küsiks ma pigem seda, et miks on vaja seda tara üldse sinna jälgimisalale rajada. Kui tegu on mõne asula ääreala vms, siis ma saan aru, aga kui tegu on mingite lõikudega loodusaladest, mis sobivad ka inimeste nn illegaalseks rändeks, siis sobivad need alad ka just teiste imetajaliikide rändeks. Ja lisaks sellele, et hakkavad mõjutama looduslike liikide tavapäraseid rändeid, tuleb varem või hiljem hakata neid tarasid seal ka taastama / hooldama, sest loomad kas kaevavad end nende alt läbi või hüppavad tarad maha.
Põhimõtteliselt on 1,5-meetrine tara vaid n-ö "väga sümboolne". Pea igat liiki loomade seas leidub neid isendeid, kes suudavad sellest üle, alt või läbi minna, aga häiring ja takistus on olemas ning hakkab mõjutama loomade käitumist suhteliselt ettearvamatult.
Ka on väga oluline see, millisest tarast me ikkagi räägime, mis on võrgusilma suurus, kas 1,5 meetrit on arvestatud keskmisest lumikattest ülespoole, mis on postide vahekaugus, kas on metall, puit või betoonpostid, kuidas on võrk kinnitatud postidele, kas võrk on kaevatud ka maasse jne. (Siseministeeriumi teatel ei ole valitsuse määruses loomatõkketara täpne kõrgus nimetatud. Kõrgus oleneb maastikust ja loodustingimustest. Varem on siseministeerium nimetanud tara kõrguseks umbes 1,5 meetrit – I.S.)
Kui metsloom on suutnud ületada ulukitara ja jäänud kahe tara vahelisele alale, kas see võib tekitada olukorra, kus loom ei oska sama teed tagasi minna ja jääb suletud tsooni ekslema?
Igal juhul võib. Tavaliselt satub loom sellises olukorras ka tavaolukorraga võrreldes kõrgendatud ärevusseisundisse kui mitte šokki ja sel juhul on tema käitumine suhteliselt ettearvamatu.
Millised alternatiivid oleks praegusele plaanile ehitada just selline piirirajatis nagu on planeeritud?
Kahjuks ma tegelikult ei tea, milline piirirajatis on ikkagi planeeritud, aga kui oleks minu teha, siis ma ei planeeriks mingit tara, vaid lahendaks piiriala kontrolli liikumis-, foto-, videoandurite ja droonide lennutamisega.
Samuti on XXI sajadil juba väga hea ja täpne ka satelliitjälgimissüsteem. Piiriala saab olema nagunii laialt avatuks raadatud ja liivaribadega kaetud, mis võimaldab kergesti igasuguste anduritesüsteemi rajamist (tänapäeval on ka elektrikaabliteta piirkondade jaoks olemas juba head ja kaua vastupidavad foto- ja videoandurid).
Kindlasti loodan ma, et siseministeerium teeb piiriala väljaehitamisel koostööd keskkonnaministeeriumiga seiresüsteemi osas, et piiritara ehitusse paigutatud rahast saada hiljem seireandmetena võimalikult palju tagasi, sest see on unikaalne võimalus selgitada täpselt välja metsloomade liikumine piirialal, nii sisse- ja väljaränded kui ka kohalikud liikujad.
Siseministeeriumi esindaja ütles intervjuus Maalehele, et ei ole välistatud, et kindlatesse kohtadesse saab teha ulukitele läbikäigud. Kui tihedalt peaks teie hinnangul seesuguseid läbikäike olema ja kas teil on infot, kuhu need tuleks teha?
Selleks, et sellele küsimusele vastata, pean ma teadma, mis loomaliigid alal liiguvad ja olema tutvunud piiriehituse tehnilise projektiga. Samas aga jällegi, kui tara rajamise eesmärk on loomad eemal hoida, siis kuidas haakub siia üldse see läbipääsude teema. Pigem, arvan ma, et vaja oleks teha üks tõhus koosolek piiriprojekti koostajate ja elustikuekspertide vahel, siis saaks paljud asjad ilmselt ruttu selgemaks.
