Jäädvustame Eesti elu: Minu isa mõrvati 35aastaselt

Ka minul oli isa. Ta sündis 1909. aastal. Kui ta oli kolmeteistaastane, suri ta ema. Järele jäi temast kolm nooremat õde-venda.

Vanema vennana pidi ta nende järele vaatama. Minu isa pidi hakkama talu pidama. Sugulaste ja heade naabrite abiga tuli ta toime, isegi isa eluajal põlengus kannatada saanud elumaja taastamise võla suutis ära maksta.

Neljakümne esimese aasta küüditamise ajal öeldi talle, et ta on mustas nimekirjas. Ta läks peitu, arvates, et Venemaa sõdib meestega. Tuli välja, et sõdis tema 3- ja 5-aastase lapsega. Kuuldes, et meid emaga viidi ära, tuli ta meile järgmisel päeval järele. Seal nägin ma teda viimast korda. Mõrvati 32-aastaselt. Nüüd ei ole mul isegi kalmuküngast, kus küünal süüdata või lilli viia. Vend suri ka kolme aastasena Siberis.