MAALEHT MOLDOVAS: turismialevik koos Transnistria soomusmasinaga
Kirg ja kuumus, leemendav pale ja vettiv turi, südamlikkust sülemeis. See oli mu Moldova nädala kokkuvõte päevil, mil viinamarjariik tähistas taasiseseisvumise 25. sünnipäeva.
Mu Moldova elukohaks oli alevik nimega Vadul lui Voda, elanikke 5000 ringis. Tuntud hiigelsuurte Dnestri jõe äärde jäävate puhkekomplekside poolest, kus rikkamad pealinna elanikud peesitavad. Dnestri veerde on veetud ka tuhandeid tonne liiva, et kujundada sinna korralik supelrand, milliseid Moldovas just üleliia pole.
Hool ja hoolimatus
Mu kaamerasilma jäid Vadul lui Voda aleviku tänavad, sürreaalne sülem nii hoolest kui ka hoolimatusest. Aga kindlasti ülisõbralikust rahvast, mis sest et keskmine palk jääb Euroopa vaeseimal maal 200 euro piiresse.
Nähtavale lisab vürtsi hoovamatus teiselt poolt jõge, kus asub tunnustamata Transnistria riik. Dnestritaguste tegelaste juurde viival jõesillal on soomusmasina kuulipilduja suunatud Moldova poole. Jõel asuval kruiisilaeval aga ohivad kaks venelast, et milleks küll maailmale selline mõttetu riik nagu Moldova. „Vaat oleks Moskva all, oleks jõukus majas ...“
Jäätisemüüja aleviku vahel palub aga ikka ja jälle eestlastel Moldovasse külla tulla, et näiteks 25 aasta pärast hoopis vägevamaid, priskemaid vabaduse vilju vaadata.
Taustast
Mul oli au osaleda Moldova Vabariigi 25. taassünnipäeva pidustustel pealinnast 40 kilomeetri kaugusel asuvas Criuleni rajoonis, millel Lääne-Virumaaga juba viis aastat soojad suhted. Esindasin Rakvere rahvatantsuansambel Tarvanpääd, põrutasin koos kaaslastega 35kraadises leitsakus polkat, villane ürp üll. Reporterile kohustuslik fotoaparaat oli ikka pihus.
