Seisime külavanemaga külatänava veeres ja mees oli tõsiselt mures ning häbis: „Hommikul laskime tänava ära puhastada, aga nüüd, näe, keegi on hobusega käinud ja sõnnikuhunnikuid kõik kohad täis ... Peaks hobuste liikumise külatänaval ära keelama ...“

„Kulla külavanem, ära seda küll tee,“ hüüdsin siiralt vahele.

„Hobusesõnnik, haned, pardid, kitsed, ehe külaelu minu lapsepõlvest on just see, mis mind ja teisi välismaalasi köidab. Eestis midagi selliste enam ammugi ei näe. Las aga sõnnik olla, turist hindab seda!“

Külavanem jäi mulle suure suuga otsa vaatama, sest tõenäoliselt olime me sel aastal tema külas ainsamad Eesti külalised. Õnneks ei öelnud ma talle, et tänavalt kokku kogutud hobusesõnniku hunniku võiks Eestis rahumeeli viie euro eest maha müüa ja küsijaid tuleks hulgi ... Külavanem poleks kindlasti uskunud.

Milles aga ühele meelele jäime, oli usk helgemasse tuleviku ja Moldova ning Eesti inimeste ühisesse mõttelaadi, sest eks me mõlemad ole ju suurte toimetamistel jalus olnud, aga selle võrra ehk ka sitkemaks muutunud.

Miks Rein Sikk Moldovas käis?
Mul oli au osaleda Moldova Vabariigi 25. taassünnipäeva pidustustel pealinnast 40 kilomeetri kaugusel asuvas Criuleni rajoonis, millel Lääne-Virumaaga juba viis aastat soojad suhted. Esindasin Rakvere rahvatantsuansamblit Tarvanpää, põrutasin koos kaaslastega 35kraadises leitsakus polkat, villane ürp üll. Reporterile kohustuslik fotoaparaat ikka pihus.