KOLUMN: Palun, veidi avameelsemalt!

“Ausus!” kõlab esimene iseloomujoon, mida me nii endas kui ka teistes hindame. Ilus ja õilis väide, aga paraku vale. Vähemalt selles osas, mis puudutab meid endid.

Poleks midagi lihtsamat, kui tõesti aus olla. Esmalt laguneb koost poliitiline süsteem, sest kuidas koondada erakonnaks poliitikuid, kes räägivad tõesti avameelselt? On tõsi, et riiki võiks juhtida poliitikud, kes mõtlevad tarku mõtteid, seavad need osavalt sõnadesse, ütlevad sihid julgelt välja ning seisavad nende eest ka tegudes. Paraku pole välja mõeldud, kuidas sellistest terve parlament kokku saada ja tööle panna. Rahulolevaid kodanikke jääb iga päevaga vähemaks. Kui masin tööle pandud, tuleb kandidaadil vastata mõnele selgele ja lihtsale küsimusele. Esmalt lapsepõlv ja noorus. Kas käisite naabri aias õunavargil? Siis majandusalane käitumine. Kuidas teenisite oma esimese miljoni? Uuel ausustasemel parlament jääb praegu veel sündimata. Küll ei tähenda see, et me ei võiks ja peaks loetletud küsimusi kõrgele pürgijate käest ikka ja jälle küsima.