RAIL BALTIC – et unistusest ei saaks veskikivi kaela

Kurb, kui Rail Balticu tulevasi kasutusvõimalusi ja ekspluateerimiskulusid silmas pidades peame ühel hetkel tunnistama, et ehitamisrõõm ei kaalu üles pealemaksmist.

Rail Balticu idee läks ringlema kiire reisirongina Tallinnast Berliini. Õnneks mõistsid mõtte algatajad õige pea, et inimesi, keda sellel raudteel sõidutada, lihtsalt ei ole. Hea kui õnnestub kedagi Riiga vedada. Nokk saadi lahti, saba jäi aga endistviisi kinni. Milles asi? Jätan siinkohal teadlikult kõrvale keskkonnalised ja regionaalsed probleemid ning võtan vaatluse alla üksnes majandusega haakuvad murekohad. Nende juures pole tegelikult eriti suurt vahet, kas unistuste Rail Baltic läheb üle Pärnu või Tartu. Rusikareegel ütleb, et kui kavandatav kiirus suureneb aritmeetilises progressioonis, siis taristu ehitus- ja ekspluatatsioonikulud geomeetrilises. Ehk et hakkama saaksime kolm-neli korda odavamalt. Kuna Eestis ei leia parimagi tahtmise korral lõunasse saadetavat kaupa, on unistused süüdimatult pandud Soomele. Ent kust pärineb see Soome kaup, mis võiks Rail Balticu abil leida tee lõunasse? Kui reisijaid pole ja ka kaupa pole, kes siis maksab kinni ekspluatatsioonikulud?