06.04.2017, 00:02
Armastus Eesti rahvapärimuses 8.
Tuleb nõustuda, et ühiskonnas, kus sugudevahelises suhtluses esineb kultuurilisi piiranguid, võis passiivsusest ülesaamine ja reaalsete sammude astumine suhete arendamisel aidata armunul kõhklustest vabaneda ja vastaspoole tähelepanu pälvida, seda eriti juhul, kui maagia komponentide hulka kuulusid ihaldatule kingituste tegemine, tema teretamine, kõnetamine või muud loomulikud huvi ülesnäitamise viisid, millest on juttu ka Eesti pärimustekstides.
Meie nüüdisaegses ühiskonnas on õnneks kultuuriliselt aktsepteeritav just viimati nimetatutest alustadagi. Vanemas pärimuses võib vaid harva kohata püüdeid armastust kuidagi defineerida või määratleda. Jääb mulje, et filosoofilised mõtisklused armastuse olemuse üle ei mahtunud tollasesse maailmapilti. Armastuse fenomeni tõlgendamise suhtes pole üksmeelel ka kultuuriteadlased, näiteks jätkuvad vaidlused selle üle, kas armastus on tunne, tundmuste ja aistingute kompleks või pelgalt kultuuriline konstruktsioon. Viimast väidet näib tõestavat asjaolu, et on olemas kultuure, milles konkreetne mõiste, mis üksüheselt vastaks sõnale “armastus”, üldse puudub