Kodulähedane mets ühendab Küttide peres põlvkondi

Esivanemate poolt hinge istutatud metsaarmastus lõõmab Meelis Küti hinges suure leegina, ja kõik, kes temaga kokku puutuvad, saavad sellest osa, ilma et nad seda ise esiti taipavadki.

“Minu jaoks on mets koos kõige seal olevaga sõber, kaitsja, toitja. Mets on koht, kus saan olla mina ise ilma igasuguste muude vidinateta. Mets on nagu suur maja, kus kõik saavad olla ja elada. Ise arvan, et metsas ei ole ainult need, keda silmaga näha on ja keda mõõta, vaadelda ning kaaluda saab, vaid ka need, mida peab tunnetama ja tundma. Mets on vaikuse koht – olen ise alati võimalikult tasa ja nõuan seda tihti ka teistelt. Eile õhtul näiteks kuulasin, kuidas händkakud ööpimeduses häälitsesid ja teineteist hüüdsid.” Nii räägib Meelis Kütt (35), kes on Kotka-Jaani talu peremees Ridaküla külas Kadrina vallas Lääne-Virumaal. Pealtnäha on Meelis Kütt täiesti tavaline Eesti mees – õpib Luua Metsakoolis retkejuhiks, on kirglik jahimees, teeb talutöid, argipäeval põhitööd Kaitseliidus, on väheldase jutuga, pigem kuulaja kui rääkija (sest inimesel on ju ikkagi kaks kõrva ja üks suu!).