KOLUMN: Vett ja leiba, mitte magustoitu

Kui ma lausun sõnapaari “Eesti Vabariik”, läbistab mu hinge magus valu. Mitte et oleksin läbi nõukogude aja pingsalt mõelnud, kuidas kaotatud iseseisvust tagasi võita, ja kui mitte muud, siis Venemaa poole salaja sülitanud või teisest rahvusest koolivenda väljendiga “vene russ – kapsauss” kostitanud.

Kuigi viimast ei saa välistada, sest meil oli segakool ja rahvaste sõprust kinnitasime aeg-ajalt ka rusikaga kõhtu või jalaga kannikasse äsamisega. Magus valu poeb hinge hoopis seepärast, et kunagine isamaa-armastus oli kas müüt või hakkame sellest vabatahtlikult lahti ütlema. Nüüd annavad mitmed meie teod ja suhtumised märku, et “Eesti Vabariik” pole enam iseseisev väärtus, vaid kaup kõigi teiste omasuguste letil. Seda võib müüa, osta ja vahetada, tähtis on lihtsalt kasu lõigata. Meid ei huvita teod, mida peaks toetama meie süda ja hing, sest a) me ei kuule neist toredatest algatustest; b) me ei pea neid enda jaoks tähtsaks, sest meil on kaks muud huvi – esiteks otsida, kustkohast rohkem saab, ja teiseks viriseda, et ei saa ikka veel küllalt.