27.04.2017, 00:00
Kuhu lähevad pühapuud, kui nende aeg siinilmas ümber saab?
Mõni aeg tagasi sain kirja, kus tunti muret, mis saab või võiks saada looduskaitsealusest, kuid juba 2013. aastal kuivanud Kernu (ka Haiba) seitsmekeerulisest kadakast.
FOTO:
Selle kadaka vanust hinnatakse 300 aasta kanti ja tema raugapõlv küllaltki tiheda liiklusega Via Baltica ääres ilmselt kõige tervislikumalt ei möödunud. Võib spekuleerida selle üle, kas Kernu kadakas elanuks kauem, kui ta oleks sattunud kasvama kuhugi mujale – harilik kadakas võib teoreetiliselt elada tubli kaks korda kauem, ligi 800 aasta vanusekski. Selliseid, oma eluea viimastesse aastatesse või aastakümnetesse jõudnud erilise tähtsuse ja tähendusega puid kasvab Eestis üksjagu. Ei arva, et ma päris kõiki neid isiklikult tunnen, aga suurt hulka küll. Nende juures on hea käia, neist huvilistele lugusid jutustada samuti tore – eks seegi ole üks pärimuse edasiandmise viise. Kõiki erilisi puid muuseumidesse konserveerida ei ole võimalik ja küllap pole mõistlikki. Kuigi jah, Eestis ringi sõites ja lageraielanke vaadates tekib küll selline tunne, et Eesti metsa koht saab tulevikus olema muuseumis – metsamuuseumis.