Kui kokku lugesin, selgus, et mälus on tervelt kümme lugu ja üheksa meesnäitlejat, kes on julgenud viimastel aastatel üksi publiku ette astuda. Saage tuttavaks: Indrek Taalmaa, Hendrik Toompere, Mait Malmsten, Roman Baskin, Siim Maaten, Peeter Tammearu, Evald Aavik, Aleksander Eelmaa, Argo Aadli.

Näitleja saab suureks näitlejaks mängides. Mul on tunne, et kõigil nimetatud näitlejatel on mononäidend olnud uue kvaliteedi verstapost – enese otsimine näitlejana, miks mitte ka elusama inimesena.
Selle ülevaate kirjutamisel on kogu aeg peas mõte, et kui saaks need mehed koos lavale, üksteist toetama... Mis näidend see peaks olema, millega erinevad isiksused, näitlemismeistrid haagiksid. Elame, näeme. Imelik asi on kaduva teatriga – mida kaugemale nähtu jääb, seda selgemaks saavad sellest inspireeritud mõtted.