Margus Mikomäe 12 armastust
Margus Mikomägi
236 lk.
Kirjastus SE&JS.
Margus Mikomägi on sõnakas mees, pole kahtlustki. Kusjuures sõnadesse seob ta niisuguse emotsiooni, et lihtsalt jääd kuulama.
Ei, ta ei suru end sulle peale, ei püüa veenda. Ta lihtsalt avaldab oma mõtteid ja kirjeldab emotsioone, seda suure sisemise jõu ja kogemusega.
Samas pole ta suurustlev ülelendaja, maailma paikapanija. On pigem usin mesilane, kes küll vaid valitud õitele laskub, aga hiljem siiralt rõõmustab – see õnnestus, see õnnestus!
Lummav võlu jääb alles
Mikomäe “12 armastavat naist” on tõesti õnnestunud raamat, kuigi tundub, et autor pani selle kokku n-ö tagantjärele.
Intervjuud olid olemas ja siis äkki tekkis mõte need kokku köita. Aga see pole üksnes 12 liidetava summa, vaid tervik, võrdlus, analüüs ja mida kõike veel.
Alustab Mikomägi muidugi Ita Everist. “Ma võtan ikka kaua hoogu, enne kui söandan Ita Everile helistada,” tõdeb ta. On nõnda tunnistades poisike, kes kavatseb oma esimesele tüdrukule tärkavatest tunnetest märku anda.
Mikomägi pole muidugi mingi poisike, on rohkem kui 60aastane mees. Aga just see annabki intervjuudele ning raamatule tervikuna erilise ilme. Tekitab tõdemuse, et kui armastus on tõeline, ei saa see otsa. Jah, võib-olla muutub nooruslikust kirest küpseks igatsuseks, aga lummav võlu jääb alles.
Sellele lummale aitab kaasa 12 naise lugude esitamine paarikaupa. Everi paariliseks valis ta mulle väga ootamatult Klaudia Tiitsmaa, kellel intervjuu ajal polnud veel Viljandi Kultuuriakadeemiagi selja taga. Aga Tiitsmaalt saab autor võtta õhina suuruse ning Everilt suure õhina, need kõrvuti sättida ning veenvalt öelda: “Mida sa teed, seda pead sa ka armastama!”
Kui küsimused ununevad
Siinkohal olen sunnitud autorilt vabandust paluma. Ta on pingutanud, küsinud, küsimused ja vastused tervikuks sidunud. Aga meelde jäävad ikka ja eelkõige vastused. Loed, loed, ei märkagi, et keegi oleks küsinud. Jääd mõttesse, tõstad pilgu isegi aknast välja: ai, kui hästi ütles; oi, milline tõde siit paistab!
Alles siis, kui raamat läbi, plahvatab tõdemus, et kas mitte see polegi Mikomäe suur kunst – osata niisugused vastused välja küsida, lõigata ära kõik liigne.
Muidugi on autor teataval viisil edev, autor olla tähendabki lauluks, luuletuseks või pildiks saanud edevust. Aga ta on edev parajal määral. Umbes nagu kelner, kes teile hõrgutava prae vilunult ette tõstab.
Margus Mikomägi pole mõistagi mingi kelner. Eelkõige on ta kokk, kes kõiki koostisaineid põhjalikult tundma on õppinud: teatrit, näidendeid, näitlejate rolli teatrimasinas, iseennast muidugi ka. Te ju teate seda vana trikki, kuidas moos kommi sisse saab? Määrid esialgu peale ning siis keerad kiiresti ringi! Just nii autor selles raamatus teebki. Teeb hästi.
Ükski teatritükk ei saa aga läbi ilma kriitikata. Seega tuleb arvustada ka arvustajat, kes ise raamatuga hakkama saanud.
Tuleb tunnistada, et Margus Mikomägi mängib oma rolli väga hästi. Tema eluroll võiks vastu olla “karusena näiv mees, kelle rinnus tuksub hell süda”. Ning “12 armastavat naist” on tubli panus selle paremaks väljamängimiseks.
Pigem pole see siiski teatriraamat, ehkki viidetega varustatuna on ta kindlasti ka tükike Eesti teatri ajalugu. Ammugi pole see elulooraamat. Pigem eluraamat, kus läbi peategelaste otsitakse vastust sellelesamale ja igavesele: mis paneb meid hommikul voodist tõusma, hambaid pesema, kaasa tegema kõike seda, mida me mõnikord väga tahame, aga teinekord üldse mitte.
12 naist aitavad meil mõelda, kes oleme me ise. Vahet pole, kas loevad mehed või naised; vahet pole, et Mikomägi võtab just mehena julguse kokku ja ütleb siis 80. sünnipäeva ootavale naisele, kui ilus ta on.
Mäng partneritega
Lugejale ütleb autor aga, et kuigi maailm on asjalik ja meestekeskne, märgake ka teist poolt, märgake suuri, erilisi, tabamatuid naisi. Ning kui julgus lubab, vaadake neid ka lähemalt, küsige, kas nad jooks teiega näiteks tassikese kohvi, oleks hetkekski teie partner.
Just partnerluses ongi võti, mida rõhutab ka 1/12 raamatu ehk Marika Vaariku lause: “Mind huvitab koosmäng, mäng partneritega. Ma ei lähe lavale ennast näitama, vaid koos partneritega mingit asja ajama, oma asja…”
Muidugi oma asja. Ning väga tore on, Margus Mikomägi, et sa julged ikka tulla välja ja öelda: “Siin ma olen! Kui ma terve elu pole saanud muud, kui elada teatris ja teatrist, miks ma peaksin nüüdki teisiti soovima?”
