Väikelinnad tühjenevad ka Kesk-Euroopas

Mõistagi soovime, et meie väikelinnad oleksid kaunid, täis elu, noori ja arenguvõimet. Paraku on tendents teistsugune. Ma ei tea, kas see küll kedagi lohutab, kuid väikelinnad jooksevad rahvast tühjaks ka keset Euroopat. Julgen seda väita nähtule-kogetule tuginedes.

Elbe jõe ääres, nii umbes pooletunnise rongisõidu kaugusel Dresdenist, mis on lisaks turismi- ja kunstilinnale ka ülikoolilinn ning Saksimaa pealinn, seisavad ridamisi mitmed väikelinnad, ikka kirikutorn keskel pilku püüdmas.

Vaatamata sellele, et jõe vastaskaldal paelub turistide vooge tõeline loodusime Elbe Liivakivimäestik ja naabruses asuvad külakesed elavad ja õilmitsevad koos oma hotellide-kohvikute-paadisadamatega, ei ulatu külastajate mõju jõe teisele kaldale, kus väikelinnade tänavad on tühjad, endiste poodide-juuksurite-kontorite vaateakendel näeb vaid silte „müüa“ ja „välja üürida“. Ning üür, mida küsitakse, on pea olematu…

Bussipeatuses kohalikega vesteldes kuuleme, et noored lahkuvad – „Siin pole ju midagi teha! Väike-ettevõtted panevad järjest uksi kinni ja allesjäänud võitlevad eksistentsi eest.“

Sama juttu kuuleb mujalgi Saksamaa väikelinnades, kus üks kõrts suleb uksed teise järel – pole kliente. Isegi Meissen, kus toodeti maailmakuulsat portselani – ja toodetakse siiani – ning kus asub imeline portselanimuuseum, tekitab mahajäetustunde.

Masendavad väikelinnad Euroopa südames

Parem pole olukord Prantsusmaa ja Belgia, eelkõige Valloonia väikelinnades. Nii masendavaid väikelinnu õnneks Eestis ei olegi!

Kitsad tänavad ei sobi autosõiduks, parkida pole seal ammugi kusagil ning tillukesed korterid oma väikeste akendega uuselanikke ei meelita.

Prantsusmaa äärealadel valitseb tööpuudus ja see kajastub väikelinnade üldpildis. Hallid, väikesed, trööstitud majad teid-tänavaid ääristamas, isegi päise päeva ajal ei näe hingegi, hoovid-aiad on ligadi-logadi ning ega hoonete seiski parem pole.

Belgia Valloonia oli kunagi õitsev kaevanduspiirkond, kuhu toodi töötajaid isegi Sitsiiliast. Üheks selliseks sisserändajaks oli ka näiteks kuulsa laulja Salvatore Adamo isa.

Kui kaevandatavad maavarad ammendusid või ei olnud tootmine enam tulus, jäi rahvas töötuks ning piirkond vaesus. Välja pole jõutud sest seisust siiani, kuigi Ardennide loodus võiks olla turiste meelitav paik. Reklaamitakse küll, kuid õiget infrastruktuuri pole.

Sama võib öelda Prantsuse kunagise olulise tekstiilitööstuskeskuse Roubaix´ kohta, kuhu mind meelitas üks art deco stiilis ujula, mis ehitati linnarahvale kunagiste sealsete töösturite poolt. Ujula, mille basseinis on isegi vesi sees, on kujundatud kunstimuuseumiks! Igati ainulaadne vaatamisväärsus!

Paraku lahkusid teisedki minusugused pärast muuseumi külastamist linnakesest silmapilkselt. Linnapilt oli lihtsalt liiga ahastamapanev – väikesed hallid-pruunid töölismajad, ei mingit ilu ega elulootust.

Elu ei paista väga paljudes Prantsusmaa väikelinnades. Ei mingeid ettevõtteid, kauplusi, meelelahutuskohti, vaid mõni hädapärane poeke või nukrutsev kohvik. Isegi päikseliseks kirjutatud Provence – no eks ta päikseline ole muidugi – torkab silma tühjade linnasüdamikega. Ka nimekad Aix-en-Provence ja Avignon tekitavad hämmingut, kui turistide „pealiinist“ – peatänavast, keskplatsist, peamistest vaatamisväärsustest – kõrvale astuda. Suletud aknaluugid, tühjad vaateaknad ja taas tuttavad sildid „müüa“, „üürile anda“.

Võiks arvata, et ihaldatud turismi- ja puhkusepiirkonnas sellist pilti ei näe, kuid … näeb küll. Kitsad tänavad ei sobi autosõiduks, parkida pole seal ammugi kusagil ning tillukesed korterid oma väikeste akendega uuselanikke ei meelita. Pigem ehitatakse eramu linnast välja, kus ruumi, õhku ja valgust ning ruumi nii autodele kui ka välibasseinile.

Ettevõttedki liiguvad linnadest välja – ikka avaratesse logistikakeskustesse-töönduspiirkondadesse. Mõistetav. Ja ometi kahju.

Kohalikku elanikkonda jääb aina vähemaks ning linnast on isegi toidupood kadunud.

Üheks Saksamaa kaunimaks väikelinnaks peetav Monschau Belgia-Saksa piiril oli oma kuus aastat tagasi tõeline jõuluime! Linn kihas rõõmsatest külastajatest, toredad poekesed-kohvikud võistlesid avatlusi pakkudes ja hotellikesed olid välja müüdud. Lootes seda jõulumuinasjuttu taas kogeda, külastasin linnakest aasta eest uuesti, ikka jõulude ajal.

Pilt oli šokeeriv – jah, majad küll kenasti hooldatud ja jõuludeks kaunistatud (kogu linn on muinsuskaitse all), kuid tänavad üsna tühjad, poekesi vähem alles ja taas müügi- ning üürileandmise sildid akendel. Varasel õhtupoolikul ei näinud pea üheski aknas valgust…

Pärides nii kohviku- kui hotellipidajalt elanike kohta, sain vastuseks, et korterid on valdavalt puhkusekorteriteks ostetud ja kui ilma pole, siis ei tulda. Kohalikku elanikkonda jääb aga aina vähemaks ning linnast on isegi toidupood kadunud.

Põhja-Saksamaal pakuti hiljuti müügiks lausa tervet küla – arvukates hoonetes elab praegu kokku vaid 20 inimest.

Turistidele loodud näitelava

Olen kogenud ka teist äärmust, nii Provence´is, Saksamaal, Hispaanias kui ka Inglismaal, kus mõni väikelinn on muudetud tõeliseks turismiatraktsiooniks. Just nimelt muudetud, sest ärid pakuvad ainult üheülbalisi suveniire, kohvikutes istuvad samasugused, äsja busside või autodega kohale saabunud turistid, kõik on puhas, kaunis ja igati klanitud, aga võlts.

Reaalset kohalikku elu neis „turistilõksudes“ enam ei eksisteeri. Poed ja kohvikud sulguvad turismibusside lahkumisel. Nende omanikud lukustavad uksed ning istuvad autodesse, et näitelavalt lahkuda… Sellised paigad ei peibuta peatselt turistegi.

Saksa avalik-õigusliku telekanal ARD teatab: „Saksa (suur)linnad muutuvad aina atraktiivsemaiks. Kruntide ja üüride hinnad tõusevad pidevalt. Maapiirkonnad peavad seevastu võitlema. Noored lahkuvad, majad seisavad tühjalt, arstipraksised ja postkontorid suletakse. Maal on vähe tööd ja kehv infrastruktuur“.

Suurlinnades on hinnad laes, noored pered ei suuda neid enam maksta ja samavõrd suur on puudus lasteaiakohtadest.

Seda lauset võiks lugeda Saksamaal mistahes meediaväljaandest. Ja mitte ainult seal.

Meile lähedases Soomes ringi sõites loetles võõrustajaist pererahvas ühes Kesk-Soome kenade eramutega täidetud linnakeses üles post- ja pangakontoreid, arstipunkte, kohvikuid ja poode, mis seal eelmisel suvel veel alles olid, nüüdseks aga suletud.

Samas valitseb suurlinnades karjuv korteripuudus, eriti hull on olukord Berliinis, kuhu plaanitakse aastaks 2030 ehitada juurde 200 000 kuni 350 000 (erinevates allikates on andmed erinevad) korterit! Küsimus on vaid, kuhu? Linna territoorium pole kummist…

Hinnad on laes, noored pered ei suuda neid enam maksta ja samavõrd suur on puudus lasteaiakohtadest. Juba aastaid.

Miks ma seda kõike kirjutan, kui lahendustest ei räägi? Lahendusi otsitakse kõikjal, aastaid või juba aastakümneid. Kirjutan aga kasvõi ainuüksi seepärast, et selliseid pilte ei näe ei päikesereisidel ega suurlinnades muuseume külastades ja nii võibki jääda ehk mulje, et väikelinnade tühjenemise teema on vaid Eestile ainuomane. Kaugel sellest! On paiku, kus olukord on hoopis drastilisem. Trööstida see ei pruugi, aga lahendusi võiks ehk ühiselt otsida küll.