VIDEO: Riho ja Tamara Hütt , keda mõlemat tunneb täna kogu Rakvere kohtusid esmakordselt hoopis Keeni külas Valgamaal aastal 1962. Ja uskumatu-uskumatu: nad on olnud sellest saati lahutamatud. Täna on Rakvere haigla ämmaemand Tamara aasta ämmaemanda tiitliga pärjatu ning Riho Rakvere aumärgi kandja.
Tamara Hütt seisis 1989. aasta sügisel, kaks last käe otsas, Virumaa veerekese pääl ja vaatas uudistavalt ringi: koht oli tundmatu. Tema hing oli aga uudishimust tulvil, pisikese pelgusega segatud pilk veidi samalaadne kui poolteistsada aastat tagasi Metsiku Lääne avastajatel.
Hüti pere tuli pealinnast oma uude koju Rakverre. Elama asuti toonase restaureerimisvalitsuse korteripinnale Pikal tänaval, kus kemps oli peaaegu ja kaev täiesti õues. Ning maja ümber liikusid pisut hirmuäratavatena aguli põlisasukad.
Tamarast sai Rakvere vastse haigla ämmaemand. Riho asus restaureerimisvalitsuse restauraatorina kirikute ja mõisate ukseklaase ja vitraaže korrastama. Klaasist taieste ihkajate järjekord tema ukse taga kasvas aga iga aastaga nii, et palgatööst tuli loobuda.
Tarvanpää tantsuansambel oligi paik, mis Rihol ja Tamaral virulasteks saada avitas, isamaalistes toimetamistes hulgi sõpru ja suhteid lõi. Tantsides läbi elu! “Kuhugi pidi ju minema ja midagi pidi ju tegema, et sõpru ja tuttavaid saada,” meenutavad mõlemad.
Valgamaa võbelused
Riho isa oli toona koolmeister ja ema õpetaja ning pere elas mõisamajas, mis ühtaegu oli ka koolimajaks. Tamara ema ja isa olid just Keeni kanti elama tulnud – emast sai põllutööline ja isast mehaanik. Väikeseks mehaanikuks hüüti Tamarat juba algkoolis, sest kõik, mis parandamist vajas, sai tema käte abil korda. Või peaaegu korda. Sama olla praegu Rakvere sünnitusmajas, ainult selle vahega, et nüüd hüütakse Tamarat veidi vanemaks mehaanikuks.
Põhikooli järel pealinna kutsekoolis kaubanduse eriala lõpetanud Tamara sattus korraga meepüti manu – kuulsasse Tallinna ABC kaupluseketti, kus usinasti karjääri tegi ning letialuse kaubanduse tegelikku mahtu nägi. Kuni mõistis: ta ei suuda penisonipõlveni kord kuus poes inventuure korraldada. Siis kogus Pärnus aastakese hinge selgust ja õppis kitarri, kuni ... otsustas meditsiinikooli ämmaemandaks õppima minna. “Ema arvas seepeale, et olen lolliks läinud,” võtab Tamara lühidalt kokku.
Abiellu astuti 1983. aastal.
Kaheksateist kirge
Aga oh imet ja ahastust küll: ikka peavad kunst ja galerii Rakvere poliitikuile oma vajalikkust tõestama. Läbi aastate. Ja Riho tõestab seda taas oma vaiksel, sõbralikul, loomest tulvil moel. Näiteks tema 60. sün- nipäevaks tehtud graveeritud klaasvaaside näitus kandis pealkirja “Sa näed, aga ei mürista!”. Sisuks oli linnavolikogusse kandideerimisel kogetu. Kõik see moondus klaasi pinnal väikesteks isepäisteks ja isemoodi tegutsevateks elukateks, mis näitasid mõnelegi poliitikule nii kõverpeeglit kui ka kohta nurgas.
Balletist peenrani
Tamara on koos kolleegidega kokku lugenud, et 30 aasta jooksul on Rakvere sünnitusmajas ilmale tulnud enam-vähem Rakvere täis lapsi ehk 15 000. Loomulikult on Tamara sünnitusosakonna ruumide värvikujundus Riho tehtud. Kuis muidu!
Mõlemad kuuluvad Rakvere ooperi- ja antiooperiklubisse. Kasvatavad tuvisid, akvaariumikalu, pruulivad õlut, uurivad teleskoobiga taevast, teevad imelisi kulinaarseid katsetusi, harrastvad ebaakadeemilist aiandust oma õue S-tähe kujulisel peenral. Kui väsivad, lähevad Hispaaniasse palverännakule.
Riho laual ootavad teostamist Rakvere kiriku akende vitraažikavandid – tänapäevased, maast laeni kõrguma hakkavad klaasmaastikud täis lendlevaid-tantsivaid tuvisid.