Mikk Sarv oli laulik ja muinasjutuvestja
Uku Masingul on luuletus “Udu üksi on kindel”:
Systik on tuul ja ta jalakapuust,
Mina vaid õhuke hämarast koe,
Mille Jumala sõrmed ykssarve luust
Ketrasid tähtede toas, kui see soe.
Systik on tuul, kuid mis lõngast on lõim
Muldsetel telgedel, ei mina tea –
Sära udude vast, kui neist suri võim,
Et mul pilvi ei ulatund pea.
***
Uku Masingu udu jäävuse luuletust Mikk Sarv laulis. Ma ei tea enam, kuidas see minuni jõudis, aga erinevatel eluringidel on Uku ja Miku laul ennast ka minul laulda lasknud. Just nii nagu rahvalaulu, et autorid laulavad kusagil kaasa. Ega Mikk oma autorlust ise rõhutanud. Tal oli nii: “Tuulest kuulsin viisi, mis laulab neid sõnu. Sest ajast laulab tuul läbi minu puid ja maid, rõõmu ja nukrust.”
Arvan, et me tutvusime temaga Tartus Mülleris, seal Supilinnas Sassi juures. Mikk polnud suur napsivõtja vist kunagi. Mülleris ikka joodi, aga seal oli ka kohtumispaik, kus kuulati head muusikat, jagati heldelt mõtteid ja lauldi.
1976. aastal tuli Vanemuises välja Jaan Toominga lavastus “Veli Joonatan”. Seal Lembit Eelmäe oli Joonatan, Anne Maasik laulis esimest korda Ernst Enno luuletust, mis hiljem “Nipernaadi” filmi tunnuslauluks sai: “Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja...” Sass Müller oli selles lavaloos Rubi-Jüri. Mikk ta vend Heno, Tõnis Tulp ja Jaan Kiho olid pillimehed. Mängisid ja laulsid selle lavaõunapuu, mille all Anne istus, õitsema.
Ja Setumaal käisime – Mikk koos Marjuga, seal kuskil Värska taga päris külas. Marju korjas tee äärest nõmm-liivateed ja naistepuna ja ma arvan, et esimest korda laulsime teel olles koos loomislaulu. Et üks õunapuu on mäel, üks oks on ja üks õun on... “Tuli üksi suuri tuuli, / sai üksi sadune ilma, / vieretas õuna vedeje, / ajas õuna allikaie...” Nagu vägevale eesti rahvalaulule kohane, ei ajanud meie eeltulijad jama, vaid ütlesid poeetilises mastaabis, kuidas said ilma kuu, päike ja tähed.
Setude külas sain mina elus esimest korda õukat, mida pakkus setu vanamees, kes tegelikult külaliste eest kaugele aidanurka peitu oli läinud. Mikk Marjuga juba siis lindistasid setu naiste laulu. Lapsi – Kauri ja Lille – veel ei olnud. Julgen arvata, et oli aasta 1978.
Siis tulid me Ugala kooslaulmise aastad. Surmalaule ja elulaule laulsime, neid pärislaule, ikka väikerahvaste omi, mis elule mõtte annavad. Mikk teadis seda kuidagi kindlamalt kui teised. Elu mõtet.
Elumeri lainetas. Miku kandis Pirgu kaudu minu koju Raplamaale, minu üle mere Saaremaale. Inimese elu üle mõeldes üsna pikaks ajaks läksime, aga tegelikult viivuks ... nüüd olen mina tagasi, Mikk läinud hoopiski.
Kui mullu augustis Pirgus Mälukillu kolmekümnenda sünnipäeva tähistamisel viimast korda silmast silma kokku saime, oli Mikul ja Kristelil kaasas tütar Aotäht. See tajutav lähedus jäi miskipärast meelde õnnena.
“Veli Joonatani” lavastuses oli laul, mida laulis Lembit Eelmäe:
Joonatan, minu weli makas – weli makas –
Muide tapetuide man – tuide man –
Ta mul olli kõigekallim – kõigekallim –
Kõigekallim Joonatan – Joonatan.
Minu mure enne ei lõpe – enne ei lõpe –
Kui ma teda nätä saa – nätä saa –
Siis ma taha temä hauda – temä hauda –
Roosilillest ehitä – ehitä,
ikka nii edasi, edasi läbi koduse üksilduse widewiku tundidel.
***
Mul oli au...!
Mikule mõeldes tahaks sõnastada sõnumiks, mis nendega kaasas käis, kes temaga kohtusid: “Sealt me tuleme!”