Pühapäeval möödub Mihkel Mathieseni (27.10.1918 – 28.11.2003) surmast seitse aastat, esmaspäeval toimub Sindi Gümnaasiumis Andres ja Mihkel Mathiesenile pühendatud õpilaskonverents ja täna on kodanikupäev. Need kolm sündmust ajendasid Trivimi Vellistet jagama üht väikest mälestuskildu inimesest, keda ta võis õppida põhjalikult tundma.
Minu tutvusel Mihkel Mathieseniga on oma eellugu. 1976. aasta jaanuaris, kui juba valmistuti kirjanik Anton Hansen Tammsaare 100. sünniaastapäevaks, tutvusin Kadriorus Tammsaare muuseumis Herman Evertiga, kes enne sõda oli Eesti Kirjanduse Seltsi tegevjuht. Ta oli ühtlasi Üliõpilasseltsi Liivika vanamees, kes pärast vangilaagri vintsutusi kutsus seltsi jälle kokku – poolsalaja, oma Tallinna koju.
Seltsi liikmeskonnas on olnud palju nimekaid tegelasi, näiteks Eesti Iseseisvusmanifesti autor Juhan Kukk, hiljuti lahkunud akadeemik Harald Keres jpt. Liivikal olid oma koondised ka paguluses, s. h. keskustega Stockholmis ja Torontos.
Kui perestroika edenes ja laulev revolutsioon kogus tuult tiibadesse, avanes minulgi võimalus poliitilisteks reisideks, sageli väliseestlaste kutsel. Liiviklased ei jätnud mind muidugi üles otsimata, oma abi pakkumata meie kõigi ühistes pingutustes vabaduse taastamise nimel. Nii sain tuttavaks ka Stockholmi liiviklastega, kelle hulka kuulus kauaaegne pagulasvalitsuse liige Mihkel Mathiesen – Heinrich Marga olles peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes.
Minu sagedased reisid kulgesid ikka ja jälle Stockholmi või läbi Stockholmi – ja Mathiesenite külalislahke ning hubane kodu oli alatihti mu asendamatuks peatuspaigaks. Seal oli meeldiv mõtteid vahetada ja tuleviku samme kavandada. Mihkel tegi mind tuttavaks paljude sealsete tegelastega.
Ta oli väga agar igaesmaspäevaste meeleavalduste korraldamisel Norrmalmstorgil, kus nõuti järelejätmatult vabadust Balti riikidele.
Mulle on väga mällu sööbinud Mihkli insenerlik, konkreetne mõtteviis. Ta ei armastanud tühja juttu ega ebamäärasust, vaid rõhutas praktilisust ja täpsust. Ta oli väga järjekindel põhimõtetes. Eesti Vabariigi kestmise õiguslik järjepidevus oli tema kui valitsusliikme jaoks keskne ja kõige alus.
Ka suutis ta anda tulevikule realistlikke hinnanguid – taunides rahapööritamist finantsturgudel ja rõhutades tegeliku, käegakatsutava tootmise olulisust elu ühe alusväärtusena.
Mihkel Mathiesen kuulub meie ajalukku tõsise eesti mehena, keda võib vabalt võrrelda Tammsaare Vargamäe Andresega. Oleks temasuguseid palju, oleks kogu Eesti palju parem.
Samal teemal:
