Leili metsalood | Kaitsealused rabamaastikud
Olen üks neist, kelle metsamaa piir puutub otseselt tulevase looduskaitseala sihtkaitsevööndiga kokku. Arvatavasti ei muutu minu kui metsaomaniku jaoks eriti midagi. Looduskaitse seisukohalt vaadates olen niigi hoidnud piirioja äärse metsa siiani puutumatuna, sest seal kasvavad vanad, okslikud ja justkui pesadest end kahe-kolmekaupa välja ajanud kõverad kased ja sanglepad. Need puud on pigem vaatamisväärsused ega sobigi majandamiseks.
Seepärast ei teki mul ka probleemi, kui võidakse soovitada piirioja äärsel alal jätta raied tegemata, et tagada sujuva üleminekuga puhvertsoon majandusmetsalt looduskaitsealale.
Raba on meie loodusväärtus, puhta õhu, vaikuse ja vee reservuaar. Inimeste jaoks on rabad olnud ajast aega natuke müstilised, eksitavad, koguni hirmu sisendavad paigad. Ometi käiakse seal jõhvikaid korjamas, enamasti mitmekesi, et eksimise korral koos kodutee leida.
Need kohad, millest siin pildid tehtud, asuvad rabarinnakul, kus kolhooside algaastail turvast võeti. Sellest ka sügavad turbakaevamisaugud, nende kõrval puude ja igihaljaste koldadega kohad ning mõned kitsad, poolenisti kinnikasvanud kraavinired. Raba suurust arvestades on see majandatud ala üsna väike osa tervest massiivist. Juba paarsada meetrit eemal algab laugastik ja väga metsik maastik, kus inimene saab end kindlana tunda vaid talvisel ajal suuskade või räätsadega liikudes, kui laukad ja hälved kinni külmunud.
Olen selles rabas käinud nii sügiseti pereliikmetega jõhvikal kui hiljem talviti laiade jahimehesuuskadega ka üksinda laugastike vahel. Lumele jäetud jäljed aitavad tagasiteed leida, seepärast julgesin rabasse ka üksi end proovile panema minna. Kardan, et vanuse suurenedes ja kehalise võimekuse kahanedes ma seda enam üksinda teha ei riski.
