Omavalitsused saavad küll rohkem tulu, aga eakate hoolduseks jagub raha üha vähem
Kohalike omavalitsuste hoolekande- ja sotsiaalteenuste rahastamine on seatud sedasi, et riik eraldab KOVidele sotsiaalteenuste korraldamiseks toetusfondi kaudu raha (2017. aastal 3,16 miljonit eurot), kuid KOVid saavad riigilt raha veel ka maksutuludest (tulumaks ja maamaks) ning tasandusfondi kaudu, mida võib kasutada sotsiaalteenuste rahastamiseks. Otseselt hooldekoduteenusele riigieelarvest eraldi raha ei tule. Praktikas peaks hooldekodu kohatasu kinni maksma inimene ise ja tema lähedased koostöös kohaliku omavalitsusega. See tähendab, et kohalik omavalitsus peaks hindama, kas perekond on võimeline hooldekodu koha eest maksma. Kui see käib neil üle jõu, siis ka perekonda aitama. Kui see on näiteks 800 eurot, siis hooldekodul on õigus selleks kinni pidada abivajaja pension, näiteks 400 eurot, ülejäänud 400 eurot tuleb maksta hooldataval endal või tema lastel. Kui nad seda teha ei suuda, siis laieneb see kohustus omavalitsusele.
Pärast haldusreformi kostab aga siit-sealt uutest suurvaldadest, et liitunud nii-öelda ääremaavallad neelavad eelarveraha kui põhjatusse auku ning endisel moel kõikvõimalikke sotsiaaltoetusi enam maksta ei saa. Otseselt ei ole ükski omavalitsus veel sotsiaalministeeriumile teatanud, et ei saada eakate hoolduse või sotsiaalhoolekandega üldiselt hakkama ning sellel aastal tõusevad kohatasud enamikus munitsipaalvalduses olevates eakatekodudes, kuid samas kärbitakse valla abi kohatasu maksmisel ning mõnel pool on loobutud vanainimestele ravimite kulu kompenseerimisest.
Pansionaadile tuleb eelistada koduhooldust
Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Häli Tarum kinnitab, et pärast omavalitsuste liitumist ei ole riik neile uusi kohustusi pannud, antakse aega uutes oludes kohanemiseks ja siis vaadatakse, kuidas see on toiminud. Küll aga tunnistab Tarum, et kuigi omavalitsuste tulud on pärast haldusreformi laias plaanis kõikjal kasvanud, siis nende panus eakate hooldekodudesse on vähenenud ning kogu süsteem ei toimi nii, nagu see riiklikult oli planeeritud.
Ka valdkonna eksperdid möönavad, et pereliikmete osatähtsus eaka ja hooldust vajava inimese vanadekodu voodikoha või koduhoolduse eest tasumisel on väga suur – näiteks laste jaoks, kel omal pere, on koormav maksta oma vanema hooldekodukoha eest 500-600 eurot kuus. Kui vanainimest jäädakse kodus hooldama, siis on noor elujõuline inimene selle tõttu jällegi tööturult eemal.
Süsteem ei toimi näiteks ka selles osas, et kui sotsiaalministeerium peab mõistlikuks eaka inimese võimalikult pikka elu iseseisvalt kodus, siis omavalitsustel on harjumus leida vanurile siiski hooldekodukoht ja nõnda see probleem nii-öelda enda kaelast ära saada. Ka Tarum nendib, et kui suuremates linnades, sealhulgas Pärnus, on koduhoolekanne jalad alla saanud, siis maavaldades võtab see veel aega. Esiteks ei ole vallal inimesi, kes selliseks koduhooldajaks passiks, teiseks puudub varasem kokkupuude üldse koduhoolduse kui sellisega ehk napib kogemust.
Eelmise aasta statistika näitab, et hooldekoduteenus on koduhooldusest märksa levinum – kui hooldusasutustes oli aasta jooksul umbes 12 000 vanainimest, siis koduhoolduse all poole vähem ehk 6300. Häli Tarum leiab aga, et ideaalis võiksid need numbrid olla vastupidi.
Hooldusteenust püütakse selgemaks siluda
„Kui tekib hooldusvajadus, siis tuleb kõigepealt pöörduda rahvastikuregistri järgsesse kohalikku omavalitsusse. Viimane on kohustatud tagama sotsiaalteenuseid. KOV võib teenuseid ka erasektorilt või näiteks naabervallalt sisse osta, aga igal juhul tuleb hinnata, kas konkreetne inimene vajab tingimata hooldekodu kohta või saadakse hakkama ka koduhooldusega,” kirjeldab Tarum tegevuste järjekorda. „Tuleb tunnistada, et paljud omavalitsused ei ole veel osanud koduhoolduse süsteemi sisse seada. Kuigi piirkonniti on olukord erinev, kusjuures Pärnu linn ja maakond paistavad selles osas pigem heas mõttes silma.”
Häli Tarum on seda meelt, et kui näiteks kahest liitunud vallast ühes maksti varem eakatele mingit hooldustoetust ja teises ei makstud, siis kärpima seda toetust ei hakata ning pigem laiendatakse seda ka teisele vallale, mistõttu ei ole tema kõrvu kuuldused toetuste kärpimisest jõudnud. Küll aga nõustub ta, et praegune hooldusteenuse süsteem ei ole jätkusuutlik, mistõttu küpseb sotsiaalministeeriumis plaan pikaajalise hoolduse põhimõttelisteks muudatusteks, kus muuhulgas määratletakse senisest täpsemalt kõikide osapoolte – riik, omavalitsus, perekond – kohustused ja on võetud selge siht, et eakas inimene elaks võimalikult pikka aega oma kodus.
„Soovime muuta selgemaks osapoolte vastutust, samas tahame, et väheneks inimeste omaosalus hooldusteenuse eest tasumisel. Vähemalt peaks olema selge, kui palju võib inimeselt selle jaoks raha küsida,” selgitab Tarum. „Kõigi nende praeguseks juba paberile pandud muudatuste elluviimiseks on riigieelarvesse vaja juurde 161 miljonit eurot. Kui see ja järgmine aasta mööduvad läbirääkimiste tähe all, siis 2021. aastal võiksid ehk esimesed muudatused jõustuda.”
Ilmselgelt vajaks põhjalikumat kontrolli ka praeguses vormis hooldekodude majandamine ja kuluefektiivsus ning nende lähemate aastate jooksul peaks selguma, kas, kes ja kuidas hakkab sellega tegelema.