Kas tead, kuidas tehti ja söödi vanasti meie rahvustoitu kama?

Kamajahu segati külma rõõsa või hapupiimaga, veega, taariga, rokaga või kanepipiimaga ja söödi ka kördi, pudru või käkina.

Eestis oli 19. sajandi esimesel poolel levinud kahte sorti kamajahu. Mitmest tera- ja kaunviljast segatud kamajahu tehti Mulgimaal. Tartu- ja Võrumaal, setu külades ja Peipsimaal valmistati vanasti kamajahu ainult kaertest. Kaerad keedeti pajas pehmeks ja seejärel kõrvetati ahjus kõvas kuumuses ning hiljem jahvatati.

Kama valmistamine ja söömine oli kõige ulatuslikum 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul.
Segakama tegemisel on varem iga vili eraldi keedetud, kuivatatud ning käsikivil jahvatatud ja pärast segatud kõik kokku. Veskites on kõik kamaviljad koos ära jahvatatud.

Nii tera- kui kaunvilja keetes lisati vette soola, et jahu suvel ei koitaks. Vett valati patta nii palju, et terad oleksid kaetud. Teri keedeti umbes kaks tundi, kuni kogu vesi oli ära auranud. Pärast seda kuivatati terad suurest niiskusest õues tuule ja päikese käes, seejärel pandi kuumaks köetud ja puhtaks pühitud ahjupõrandale.

Mulgi perenaised hoidsid alguses ahjusuu lahti ja segasid teri. Pärast auru kadumist suleti ahjusuu ja terad küpsetati "purukuivaks", "kivikõvaks". Kamaterade küpsetamine nõudis suurt vilumust ja seetõttu toimetasid selle töö perenaised ise. Keskmine talu teinud kolm vakka ehk umbes 100 liitrit kamajahu.

Mulgi kama söödi ainult suvel heinaajal tavaliselt hapupiimaga vedelaks või paksuks kördiks segatult. Vahel tehti kamaputru, mis oli nii tihe ja kuiv, et seda oleks võinud pihupudruna käest süüa või sellest käkke voolida. Kamakäkkideks segati napi veega või rõõsa piimaga tihe kuiv kamajahust taigen, millest veeretati käte vahel kamakäkke. Käkke tehti peamiselt lastele, anti kaasa karjalastele ja viidi sõelaga heinalistele metsa või põllule ooteks.

Kaerakama valmistati vanasti ka Leedus, Lätis, Poolas, Põhja-Venemaal ja Soomes. Körditaolist segu nimetati Soomes pepu, pöperö ja talkkuna.

Nimetus kamma jahho on kirja pandud 18. sajandi algul Otepää pastori J.C.Clare käsikirjalise eesti-saksa sõnaraamatus tähendusega kaerajahu. Sama nimetus kamma, kammajahho esineb ka 18. sajandi lõpul Hupelil tähendusega keedetud kaertest jahu ning see on märgitud Tartumaa sõnaks.

Segakama ehk mulgi kamajahu nimetati Põhja-Lätis Eesti piiri äärsetes kohtades samuti kama, kama milti ja körditaolist toitu sellest kamputra või kamarok.

Allikas: Aliise Moora raamat „Eesti talurahva vanem toit”.