Kõrgete hindadega Eesti: leedulastest teenime küll rohkem, aga osta suudame vähem
Kui poliitikud on populismihoos midagi pähe võtnud ja selle jõuga läbi surunud, ei pruugi tagajärjed olla head. Konjunktuuriinstituudi juhi Marje Josingu hoiatused ja analüüside selgitused löövad tihtipeale õhu puhtaks.
Maaleht avaldas pilte tantsupeo peaproovist. Üks kartul, mis kaalus tõenäoliselt alla saja grammi, oli tehtud kartulispiraaliks ja õlis praetud ning selle eest küsiti 2.50. See on omahinnale umbes 50kordne lisa. Ja leti taga oli saba. See võiks küll olla koht, kus väliürituse külastaja ütleb: vabandust, teil on väga kallis.
Külastaja ei pea ostma, kui talle ei sobi, aga kui on saba taga, siis järelikult leidub külastajaid, kes tahavad selle ühe kartuli saada. Ta ei osta neid ju palju, ta tahab osta ühe. Kui see on emotsiooniost ja väliüritusel, siis noh, mis teha.
Eesti kipub olema meie ostujõu kohta kallis riik.
Kui konjunktuuriinstituut teeb palju tööd selleks, et valitsusel oleks võimalik järgmiseks valitsusperioodiks õigeid otsuseid teha, siis kas neid otsuseid tehakse ka selle järgi, mis on teie tehtud töö?
Iga valitsuse poliitika on ikkagi poliitiline otsus. See tugineb ju väga harva teaduslikele argumentidele. Kui näiteks aktsiiside puhul oleks teadlasi kuulda võetud, siis ju ei oleks siin selliseid hüppeid tehtud.