MAALEHE ARHIIVIST | Mihkel Smeljanski mullu suvel: Kuldne Trio oleme seni, kuni muutume muldseks
3. augustil tähistab Kuldne Trio Pärnu Vallikäärus suure kontserdiga ansambli 45. sünnipäeva. Sellest numbrist ehk tundubki, et Kuldne Trio on justkui alati olnud, eriti veel keskmiselt keskealiste eestlaste jaoks, kes kasvasid selle pundiga üles, nautisid nende julgust ja tagantjärele vaadates lausa uskumatult vaba sõnakasutust, naersid laginal nende nalju, omalaadseid lünktekste, mis võimaldasid kuulajail täita neile jäetud väikesed tühikud sobiva sõna või iseenda mõttega.
Kui lasta meenutustel end mõnele Kuldse Trio hiilgeaja kontserdile tagasi kanda, tekib küsimus: mis õigupoolest oli nende sõnum? Mida me nii hoolega naersime? Nöökasid nad valitsust ja võimu?
No natuke jah! Laulsid avalikult lorilaule? Ka nii võib öelda. Lahutasid meelt? Ilmselt tegid nad eelkõige just seda.
Eesti meelelahutuse klassikud
Hõbedaste Kaksikutena alustanud Mihkel Smeljanski (69) ja Jüri Vlassov (71) on eesti meelelahutuse klassikud. Neis on olnud — ja loodetavasti on ka 3. augustil — publikut nakatavat lusti ja lumma, mida mõlemad suudavad oma näitlejaoskustega parajalt joovastavaks kokteiliks timmida.
Sellises eas kollektiivide ja nende liikmete suuremad ülesastumised tekitavad alati küsimuse: kas see on nüüd kõige viimane? Ehk peaksin kohale tulema paljalt sellepärast, et järgmist ei tulegi? Ei, nii see praegune mõeldud pole. Jah, kunagi lauldi nõnda:
See asi on klaar — aidaa
meilt rohkem ei saa — aidaa
et ei sigiks skandaal — aidaa
jääme heaga aidaa.
See 20 aasta tagune hetk elati kenasti üle. Trio liikmeid lähemalt tundvad teekaaslased ennustasid, et Smeljanski ja Vlassov tulevad lavale ka siis, kui peaksid seda tegema kepi najal.
Kepi najal käimisega on nii, et tegelikult käivad Kuldse Trio kaks järelejäänud liiget, omaaegsed Hõbedased Kaksikud, endiselt laval. Ainult et rohke publikuga kontserdilavade asemele on astunud pigem
juubelid ja pubid.
“Oleme praegu pigem pubibänd, mängime tantsuks,” nendib Mihkel Smeljanski. Tõsi, ise kultustegelased ennast esinema ei paku, aga pakkumistest ära ka ei ütle.
“Eks see tegevus kuigivõrd pensionilisa annab,” selgitab Smeljanski. “Ning kutsutakse meid endiselt kõikjalt Eestist, nii et päris kadunud me veel pole.”
Öeldu tõenduseks sobib kasvõi juulikuu: 22. kuupäeval esineti Toilas, 23. kuupäeval Lasnamäel, kus valdavalt eestikeelse ja isemeelse repertuaariga punt samuti päris vahvalt vastu võeti.
Hammustati ka valitsust ja võimu
Lood, mida triolased nüüd kahekesi esitavad, on vanad ja nendest veel natuke vanemad. Uusi lugusid pole enam aastaid tehtud. Viimased nii-öelda uued pärinevad üle 15 aasta tagant ehk 2003. aastal välja lastud plaadilt “Vene värk. Vlassov & Smeljanski omas mahlas”, aga neid lugusid kuuleb raadiost harva. Vähemalt Vikerraadiost, mida Mihkel Smeljanski kuulata armastab.
Pidudel ei oodatudki uusi lugusid. Pigem tulevad mehed (pole võimatu, et oma naiskaaslaste survel — toim) tellima ikka neid “vanu ja häid”. Paraku on lugudega nii, et kaks meest saavad mängida vaid neid, millega ise toime tulevad — trio endisi liikmeid Mati Murumaad või Vello Toomemetsa, Peeter Oja või Sepo Seemani — pole ju siitsamast kõrvalt lavale võtta.
Kunagi käis Kuldne Trio ajaga vägagi sammu. Mitte et see nende suur siht oleks olnud, vaid see sündis lihtsalt iseenesest. Eriti sovetiajal, kui oldi kontsertansambel ja publikut ka jutuga kaasa tõmmati. Nendes juttudes hammustati lustakal viisil tihti ka valitsust ja võimu.
“Käisin omaaegse EKP Pärnu linnakomitee I sekretäri jutul,” meenutab Mihkel Smeljanski. “Ning kui mind seoses Aarne Vahtra ärakargamisega Pariisis aastal 1982 Tallinnasse Pagari tänavale kutsuti, võeti seal teemaks ka Kuldne Trio.”
Juttudest kaugemale õnneks asi ei läinud, ilmselt päästis ansambli halvemast nende naljamehemaine: iga vähegi kainelt arvestav võim teab, et kasulikum on lasta rahval pisut naerda kui liiga vihaseks saada.
Osa kunagisest truust publikust on ansambli praeguseks maha jätnud: mõned on lihtsalt juba teisel pool head ja kurja, teised aga ilmselt peavad end liiga vanaks, et pubisse jorisema, ammugi veel tantsima
tulla. Kuldse Trio keskmine publik püsib kümnendite möödudes ikka
sama noor ja ansambli mängima kutsunud juubilarid 50-, 40- või isegi 35-aastased.
“Keskealised inimesed, vaata et isegi nooremapoolsed,” kommenteerib Smeljanski. “Mõnikord tunneme, et olemegi Jüriga peol need kõige vanemad… Aga noh, ega me ise ka ilmselt enam pubisse läheks, olgu laval või Kuldne Trio. Eks vanus hakkab meie otsuseid määrama.”
Kuna tegutsemisaastaid on olnud omajagu ja tipphetkedki jäävad juba kaugemasse minevikku, on Kuldne Trio omaenda juubelite puhul ka väiksemaid või suuremaid kokkuvõtteid teinud.
Kokku on üllitatud 19 heliplaati, veel 40. sünnipäeva puhul korraldati uhke juubelituur, nüüd piirdutakse siiski ühe suurkontserdiga, kus nende peamine ülesanne pole mitte olla aktiivsed, vaid nautida aupaistet. Seda on piisavalt, juurde saab arvata veel Eesti muusikasse antud panuse eest pälvitud Kuldse Plaadi.
Muidugi astutakse Vallikäärus ka ise üles ja võõrustatakse külalisi, kelleks on Singer Vinger, Kala, Ice Dog M ja teised.
“Eks väike värin tuleb ikka sisse, ehkki me seda kontserti ise ei korralda,” tunnistab Mihkel Smeljanski. “Kuldne Trio on ju meie elu väga pikk ja oluline etapp. Ja on seda siiani — päris lõpp ju veel käes pole! Niikaua oleme Kuldne Trio, kuni ükskord tuleb muldne…”
Teater ja laul on ikka koos käinud
Ansambli ajalugu on olnud piisavalt pikk, et sellest teatritükk teha. Kolme aasta eest võeti Kuldse Trio lugu põhjani läbi. Jüri Vlassov ütles sel puhul ETV saates “Hommik Anuga” järgmist: “Kuna me olime teatrinäitlejad, siis oli Kuldne Trio nagu teine töö — nad mitte ei seganud üksteist, vaid pigem andsid üksteisele juurde.”
Sama kinnitab ka tema ansamblipartner. “Minu jaoks on Kuldne Trio ja teater kogu aeg kõrvuti käinud, teineteist täiendanud. Isegi proove tegime ju samas majas.”
Oli aeg, kus kontserte oli meeletult, aga suuri summasid nad siiski ei näinud. “Suurte rahakottide asemel olid meil pigem lihtsalt kõhud viina täis,” tunnistas Jüri Vlassov Anu Välbale. Neid aegu nad taga ei igatse.
“Praegu on meie suurims saavutus see, et me üldse elame,” nentis Vlassov.
Muidugi on teineteise kõrval veedetud pikad aastad toonud ka omavahelisi sõnelusi. “Aga no käsipidi pole me kokku läinud,” kinnitab Smeljanski. “Eks me saa ka vanemaks, muutu rahulikumaks.”