Vene teatriekspert Lojevski korraldas piiripealse teatrilabori
Peterburi Liteinõi teatri viis näitlejat koos lavastaja Julia Augiga jalutasid Ivangorodist Narva, läbisid piiripunkti, tegid Vaba Lava fuajees proovi ja näitasid viie päevaga valminud eskiisi sajakonnale huvilisele.
Seekordne Oleg Lojevski teatrilaboratoorium oli korraldatud koos Moskva kuulsa Rahvuste Teatriga (Teatr Natsii). Ma saan aru nii, et Teater Natsii juht, üks praegu Venemaa kuulsamaid näitlejaid Jevgeni Mironov tegi selle laboratooriumi toetamisega üsna selge kummarduse ja poolehoiuavalduse Eesti kahele Vabale Lavale – Narvas ja Tallinnas.
Kuna Venemaa kultuuriraha võib kulutada ainult Venemaal, sündiski üks osa teatrilaboratooriumist Ivangorodis ehk Jaanilinnas. Seal tehti ajakirjanik Aleksei Kuralehi äsjavalminud näidendi “Vaherahu” proove ja oli ka esimene esitlus – Ivangorodi kindluses, vabas õhus, mis on Venemaa teatrite jaoks üsna ebatüüpiline.
Mängisid näitlejad Nataša Ionova, Vitali Gudkov, Sergei Kolos, Mihhail Lutško ja Sergei Šokolov. Kuna mänguruumid olid sedavõrd erinevad – vana kindlus ja Narvas nüüdisaegse teatri suur fuajee, anti sisuliselt kaks erinevat etendust.
Samal ajal tegi Narvas Vaba Lava suures saalis proove Läti noor lavastaja Georgi Surkov. Siinkohal on paras seletada, et Lätis peetakse kümme aastat töötanud lavastajat ikka veel nooreks. Georgi Surkov töötas Eesti näitlejatega. Töötati Siberi noore, aga juba tuntust kogunud dramaturgi Irina Vaskovskaja Nick Hornby jutustuse ainetel kirjutatud näidendiga “Pornojeesus”. Proove tegid ja mängisid näitlejad Elina Reinold, Eduard Tee, Andres Mähar, Ingrid Margus, Riina Maidre ja Tõnn Lamp.
”Vaherahu”
Julia Aug ja tema näitlejad, kellest napile prooviajale vaatamata või just tänu sellele formeerus tugev trupp, ei kasutanud eskiisis ei heli ega valgust, mis teatrile kohane. Ma rõhutan seda sellepärast, et kirjeldada üht emotsionaalset stseeni, mis ilmselt jääb mu elu parimate teatris nähtud emotsionaalsete puudutuste mällu.
Ega näidendis “Vaherahu” näpuga ei näidata ja välja ei öelda, et tegu on hetkel Ukrainas Donbassis peetava sõjaga – see on niigi mõistetav. Situatsioon on aga selline, et kahe võitleva poole vahele jääb maja, kus elab rase naine. Vaherahu ajal annavad kummagi vaenupoole juhid, teineteisest sõltumata, oma sõduritele käsu minna sellele naisele appi ja remontida tema puruks pommitatud kodu.
Mehed ilmuvad n-ö remonditöödele ilma relvadeta. Nad on enam-vähem ühevanused, nad räägivad ühte keelt, aga nad teavad, et on vaenlased. Julia Aug lavastajana teeb etenduse alguses sellise triki, et palub vaatajatel tema käest võtta kas punane või roheline kõrs. Ja see on valik, mis jagab kogunenud inimesed kaheks – mõtlemiskoht siis see, et kui juhuslik võib olla sattumine eri pooltele.
Siin ei ole kohta, et kogu inimtunnete segadikust, aadetest, surma ja elu juuksekarva peenusest, kõrvuti kõndimisest ja teineteise mitte märkamisest rääkida. Muidugi andis sellele loole lisaväärtust teadmine, kuidas eestlasedki on sõdinud endalegi ootamatult eestlastega, vend vennaga, isa poegadega... Sinimägedes, siinsamas Narva ligidal.
Ja nüüd see kirjeldus, mis muu hulgas meelde sööbis: etenduse lõpus läheb pinge meeste vahel selliseks, et üks neist viskab õhku pisikese miini. Kõik neli viskuvad plahvatuse ootel ja surmahirmust pikali, kõhuli tegelikult, käed kõrvadel. Seda stseeni ei toeta seekord ükski heli. Näitlejad mängivad nii, et vaataja mõistab – plahvatus toimub. Ja siis nii, et me saame aru vaatajatena, et vihma sajab. Alles siis, kui see olukord on peenelt vaatajale mõistetavaks mängitud, et miin ei plahvatanud ja vihm sajab, kui see on kohale jõudnud ka vaatajatele, öeldakse sõnadega, et sajab äikesevihma. Sõda ja äikesevihm, vesi jões, kuhu kaks korda ei saa astuda, tõuseb.
Praeguse seisuga on teada, et Julia Aug ja trupp toovad selle näidendi Liteinõi teatris lavale, esietendus on novembris. Pärast eskiisi esitlust kõndisid näitlejad Eesti ja Venemaa piiripunkti ja läksid üle piiri Ivangorodi, et sealt koju Peterburi sõita.
”Pornojeesus”
Eesti näitlejate ja Läti lavastaja tehtud eskiis valmis ja seda näidati Narva Vaba Lava suures saalis. Kasutusel oli nii valgus, muusikaline kujundus kui ka ekraanid. Lavastuse eskiis valmis samuti viie päevaga ja tulemus oli mu meelest just näiteseltskonnale endale ootamatult tugev ja terviklik. Ühena publikust tundsin ma saalis taas seda tunnet, et mulle mängib trupp, mitte eri näitlejate koosseis.
“Pornojeesus” on taas lugu inimtunnetest. Hästi lihtsustatud näitel räägib see sellest, kuidas nn purki sittumine on mõne jaoks kunst ja mõne jaoks vihkamist tekitav räigus. Oleneb vaatenurgast ja haritusest, inimeseks olemise kvaliteedist muidugi ka.
Mõlemad Narvas nähtud eskiisid rääkisid ühest tänapäevases maailmas kõige tähtsamast: kuidas hoida ja säilitada inimlikkust.
■■■
Kuuldavasti arutab Eesti vabariigi valitsus ikka veel, kas ja kust anda Narva Vabale Lavale tegevustoetuseks 200 000 eurot.