Just luule andis Ain Kaalepile vabaduse, millest ühiskond jõhkralt keeldus

Igal aastal uus kogu värsse oleks Ain Kaalepi jaoks olnud salmitagumine. Võib-olla käis tõlkimine tal lihtsamalt, kuid mulle tundus, et just seda tööd ta ei nautinud.

Küsisin Ain Kaalepilt, mispuhul ta nii varasel ajal, nagu keskhommik seda on, Tartusse tuleb. Leivaraha on tarvis, vastas ta otsekoheselt. Oli selge, et leiva ja leivakõrvase saaks ta kohalikust poestki; mida polnud, oli raha.

Raamatutele, uutele riietele ning alkoholile poleks see kulunud niikuinii, sest õlut ta võõristas ja jõi seda parema puudusel ning hea vein oleks eeldanud nautimiseks palju vaba aega.