Piret Tali tarbimiskultuurist: milleks Alma toodud vaas, kui keegi isegi ei mäleta, kes see Alma oli?

Oleme viimaste kümnendite jooksul kogunud piisavalt jõukust, et kogu elamise sisu välja vahetada. Eestiaegsed asjad. Saksaaegsed asjad. Tsaariaegsed asjad. Kõik prügikonteinerisse. Ostame uued. Praegu on kõike saada.

“Ei, seda pole sul enam vaja, selle jaoks on arvuti, kõik fotod on seal,” kostab mereäärse villa teise korruse aknast, kust lendab prügikonteinerisse fotoalbum. Nahast kaantega. Äkki isegi Eduard Taska köide?

Konteineris on juba vanu nõusid, raamatuid, ajakirju, riideid, diplomeid. Võitlen tahtmisega sukelduda albumile järele ning vaadata aplal harakapilgul üle sinna lennanud vanavara.

“Need on ju minuaegsed asjad,” kostab lahtisest aknast vanema härra krabisev hääl.

“Arvutis on sul ju ka need pildid,” vastab seepeale noorem. “Kõike ei saa kaasa võtta. Kes see tänapäeval albumeid vaatab?”

Huvitav, kellele see hääl kuulub? Kas lapsele, lapselapsele, suvalisele maaklerile? Aknast välja konteinerisse lendab Lutheri vabriku vineerist tool ja peotäis sõjaeelseid ajakirju. Ilmselt oli neil mõni kopitusjälg või hallitusplekk. Hoidku taevas, mingi orgaanika!