21.08.2020, 00:00

Tänamist ära lükka homse varna!

TÕSI TAGA • ANEKDOOT • KIIKSE • KUKALT SÜGAV MÕTE • PAETISME • SAJANDITAGUNE NALI • LOOSUNGID • KARIKATUURID

FOTO: ERKI EVESTUS

TÕSI TAGA

Andres Ülviste

Mõni tüüp sülitab piisknakkuse peale!
Toolil nihelemise asemel tuleks kaardid lauale lüüa!
Ka reha peale astumine on linnavurle meelest maatöö.
Ajast maha jäämine ei torka silma, kui oled täpselt ringiga maas.
Ma ei ole kuigi musikaalne, mistõttu kiidulaulu korral viisi ei pea.
Asjad ei edene, kuna on täheldatav alt ära hüppamise hüppeline kasv.
Kui joodikud end laua alla joovad, siis ju saabki alkoholismi teema laualt maha.
Kes tahab alati ajaga kaasas käia, see peab ju seisakuajaga kaasas seisma.
Suure skandaali korraldamiseks tuleb moodustada ikka korralduskomitee.
Kui sul enam midagi tõestada pole, siis võid ju ajaviiteks Pythagorase teoreemi käsile võtta.
Kui kõik ühte patta pannakse, siis ei pea sa seda suppi üksi helpima!
Kui kõik kuulekalt reas seisavad, siis tuleb lugeda ridade vahelt.
Põiktänav ei tohi olla peatänav, sest siis oleks see põikpeatänav.
Lakaluugi all tuleb tasakesi sosistada, sest ka heintel on kõrvad.
Piiratud mõistus on kui kangelaskindlus, mis kuidagi ei alistu.
Esineb veel üksikuid puudusi, aga neid ei kutsuta esinema.
Kui ei leita ühist keelt, siis räägib see üsna selget keelt.
Meistri peale kaebav sell on kaebamise peale meister.
Ühel on kõigest kõrini, teisel aga … kõigest põlvini!
Tundlike asjade puhul tuleb olla asjatundlik.
Tulihingeline inimene põleb kiiremini läbi.
Kas küpsustunnistusi tehakse küpsetuspaberist?
Parem ühtlane kui kahtlane!
Parem palmi all puhata kui kuuse all elada.
Parem olgu suu vesine kui silmad märja koha peal.
Mõnikord tuleb olla tasa, et ei tehtaks maatasa.
Loll korjab endale kõhu kõrvalt söögiraha.
Tonti maalides saab kunstliku kummituse.
Kangekaelkoogud on tehtud kõvast puust.
Rikas inimene säästab end kokkuhoiust.
Suure varga müts on nagu tuletorn.
Kiilu lüües võib end kinni kiiluda.
Süda läheb pahaks öäkiliselt.
Nurgaadvokaat värvis end nurka.
Asjaarmastaja läks asjale.
Kokandusvõistlusel ei tohi kõrbeda!

PAETISME

JÜRI PAET

Paljudel loomajuttudel pole saba ega sarvi.

Söögikordade vahel pean dieeti.

Naeru kätte surra on lõbusam kui vihast lõhki minna.

Armastuse nimel on ennegi lollusi tehtud, näiteks abiellutud.

Kui naisi poleks, kaoks igasugune mõte raha teenida.

Kosmosesse lendavad need, kes tahavad teada, kas pärast surma on ikka mõtet taevasse minna.

Mehed, kes igale naisterahvale järele jooksevad, pole hullud, vaid tervisesportlased.

Mis on ühist lapsel ja joodikul? Mõlemad räägivad tõtt.

Autoralli asemel korraldatakse osturalli.

Piiratud mõistusega inimesed lähevad sageli üle mõistuse piiri.

Kunsti teha pole mingi kunst. Kunsti müüa on juba kunst.

Tööaeg on raha.

Raha kulutamisele pole mõtet aega raisata, raha kulub iseenesest.

Osa inimesi hoiab kümne küünega toolist kinni, eriti need, kes istuvad hambaarsti toolil.

Kõige paremini suudavad oma lollust varjata kidakeelsed.

Seltskonnalõvil meeldib seltskonda oma käpa all hoida.

Igal oinal on oma lambakari.

Joodik on nagu lill, kes võib vedeliku puudusel longu vajuda.

Need, kes midagi ei tee, ei pea ka tehtut parandama.

Pilli lõhki ajajaid võib nimetada vandaalideks.n

Armastus käib kõhu kaudu: mida suurem kõht, seda suurem armastus.

Saladust on raskem hoida kui süütust.

Miks on kuupuhastus, aga päikesepuhastust mitte?

Sõber teeb sõbrale ettepaneku sauna minna. “Täna on meeste saun suletud!” – “Kust sa seda tead?” – “Naised saunas rääkisid.”

SAJANDITAGUNE NALI

SIRJE A. REI kogust

Õpetlik pulmaskäik

Külas olid pulmad tulemas. Välu Peeter, rikka peremehe vanem poeg, tahtis naist võtta ja et Togu isa, ehk küll pops, siiski ometi lähim naaber oli, paluti ka teda ja tema naist pulma.

Nagu ikka pulmade puhul kombeks on, nii oli ka Välu Peetri pulmas: kes rikkam, viis noorele perele raha kingituseks, kellel raha polnud, muretses leemepaja ja praepanni kraami eest või tõi kotitäie saia-leiba. Pulmamajja toodi kokku seasinki ja lambakintse, hanesid ja parte, kukki, kanu ja kanamune.

Togu isa ja ema pidasid aru, mis neil pulmakingituseks anda tuleks. “Siin ei aita midagi,” ütles Togu isa. “Välu Peeter on peremehe poeg ja mina olen paljas pops, aga et ma tema lähem naaber olen ja tema heast naabrist lugu peab, siis on ta mind pulma palunud ja sellepärast ütlen ma sulle, vanamoor, meie saadame sinna singi, mis korstnas ripub – kui see ka meil viimane on.”

“Noh, minugi pärast võib siis sink sinna minna,” ütles Togu ema. “Ehk ma küll temast heameelega ei lahkuks.”

“Ema,” ütles äkki väike Toots Togu, kes oli vanemate kõnet pealt kuulanud. “Ema, võta mind ka pulma, teised lapsed külast lähevad ka sinna.”

“Meie võiksime ju poisi küll kaasa võtta,” ütles Togu ema ennast mehe poole pöörates, sest ema süda on ikka poja jaoks helde.

“Ei, see ei lähe mitte nõnda,” ütles Togu isa. “See on paljas põrsakints, selle eest ei või mitte kolm inimest ennast pulmalauas täis süüa.”

“Noh, kas me siis ei või midagi juurde lisada ja seda ka sinna saata, nõnda, et me selle eest poisi ka kaasa võime võtta?” arvas Togu ema.

“Mis see küll võiks olla?” küsis mees. “Ma ei tea mitte, mis me veel kaasa saame anda.”

“Meil on ju veel vana kukk, kes enam mingi asja peale kõlblik pole,” ütles Togu ema. “Ta ei laula enam ega...”

“Kas sa näe, mis vanamoorid kõik ei tea!” ütles mees vahele. “Noh, minugi pärast, kui sa arvad, vanamoor, et ta mingi asja peale enam kõlblik ei ole, siis tapa ta ära ja saada pulmamajja. Siis võib poiss ka kaasa tulla. Aga seda ma ütlen sulle, poiss,” lisas isa poisi poole pöörates juurde, “et sa siis ka võtad hästi süüa, et meie rehnung jälle tasa saab!”

“Ära selle eest muretse,” ütles Togu ema. “Poiss sööb juba nüüdki täie mehe eest ja mõnikord veel rohkemgi.”

Kui järgmisel päeval vana Togu oma naise ja pojaga pulmalauas istus ja kõik kolm juba hästi pulmaroogasid olid vähendanud ning viimaks koogi söömine kätte tuli, kuulis Togu ema, kuidas ta poeg, kes kõrval istus, korraga suure häälega nutma hakkas. Ema pööras ennast poja poole ja küsis: “Poiss, mis sa karjud?”

“Ma ei või enam süüa!” kostis väike Togu.

“Noh, pojuke, topi siis taskusse,” sosistas ema poisile kõrva sisse.

“Oh, ema, need on ka juba täis!” ulus poiss veel valjemini kui enne.

“Mis poisil viga on?” küsis Togu isa naiselt.

“Pole tal suurt viga midagi, tal on toit natuke kurku läinud ja ajab läkastama,” kostis Togu ema, kes mitte ei tahtnud, et teised pulmalised päris põhjuse oleksid teada saanud.

Kui pulmad läbi said ning nad õhtul jälle kolmekesi koju läksid ja Togu ema küsis, mispärast poisike pulmalauas nuttis, ütles vana Togu pojale: “Sa oled hästi teinud, pojuke. Ikka tuleb taskud täis

toppida, kus see aga vähegi võimalik. Jää ikka selle juurde. Ja kui sa edaspidi suureks meheks saad, nagu toateenriks või isegi pealikuks, siis lase oma kuuele ja pükstele hästi suured taskud teha, et sa sinna sisse toppida võid kõik, mis – nõnda ütelda – kõrvalt kukub. Siis pole sul tarvis vaeseks jääda. Ma ütlen sulle veel niipalju, et vaene Togu pole maailmas midagi väärt, aga rikas Togu, noh sellel on igal pool uksed lahti! Ja seda, mu poeg, võib meie päevil ikka enam ja enam näha: meestel, kellel on palju nodi, neil on ka hästi palju sõpru ja kummardajaid!”

Kommenteeri Loe kommentaare