SAJANDITAGUNE NALI

SIRJE A. REI kogust
Aed piiri peale

Kase Andres oli üks hooletu peremees, kes tihti oma loomad ilma hoolitsuseta jättis. Ei hoolinud ta sellest, kui tema sead üleaedse Künka Kristjani heinamaa üles tuhnisid, lehmad vilja ära tallasid või hobused rukkisse jooksid. Andres mõtles: “Ah, üleaedsete asi! Tema loomad tulevad ju ka vahel minu maa peale.”

Mitu korda ajas Künka Kristjan Kase Andrese loomad õue aedikusse kokku, kui nood jälle tema maale tulnud olid. Kui siis Andrese karjapoiss loomadele järele tuli, ei lausunud Kristjan muud midagi, kui ähvardas nagu poolenisti nalja pärast: “Kui teie oma loomi paremini ei hoia, siis teen ma kahe talu piiri peale aia ette.”

Andres, keda külarahvas teadis kui kitsit meest, ütles selle peale: “Seda parem, kui Kristjan ise aia piirile ette teeb! Aga kust tema need puud küll peaks võtma – piir on ju üsna pikk?”

Niisugust loomade aedikusse kinni ajamist ja selle järel jälle samasugust ähvardust aia ehitamise kohta kuulis mitu korda. Ta ei pannud seda tähelegi enam ja naeratas vaid habemesse: “Tehku aed juba ära, mis ta nii palju ähvardab.”

Ühel udusel sügishommikul tuli Kristjan kohtumehega koos Kasele. Kui Andres neid tulemas nägi, kohkus ta ära, sest esimest korda tuli Kristjan ametnikuga koos tema majasse ja Kristjan näis ka õige tusane olevat. “Kuule, Andres,” ütles ta, “sinu loomad ajasin ma jälle oma õue aedikusse kinni, nad on mul seekord pool välja rukkiorast ära tallanud. Kas maksad heaga 15 rubla või kaeban kohtusse? Näed, kohtumehe tõin pahandust üle vaatama ja tema arvab, et see kahju umbes 25 rubla väärt on, mis loomad orasepõllule on teinud. Mina aga lepin üleaedse poolest 15 rublaga. Mis sa nüüd ise arvad?”

Ja kohtumees, nimega Jüri Kinks, kordas ametliku tõsidusega, et kahju liiga suur olla. Andresele oli see nõudmine, nagu ähvardaks talle keegi puuga pähe lüüa. Ta ohkas sügavalt ja vaatas siis paluval pilgul kord Kristjani, kord kohtumehe poole. “Vahest lepime veel ära! Ma katsun edaspidi loomi hoida, et nad enam niisugust pahandust teha ei saa,” ütles Andres poolsosinal. Kristjan aga jäi oma nõudmisele kindlaks.

Kohtumees katsus üleaedseid selle poole juhtida, et nad nüüd kohapeal asja ära lahendaksid, seletades, et kohtus käimine naabrite vahel väga halb asi on. Kuid kõik jäi asjatuks ning Andresel ei jäänudki muud üle, kui läks kapi juurde ja tõi sealt 15rublase kuldraha välja ning väriseva käega andis selle Kristjanile.

“Vaat nüüd oleme tasa,” ütles Kristjan raha vastu võttes. “Jah, head tervist! Meil on aeg minna,” ütles kohtumees ning mõlemad läksid uksest välja. Andres aga istus sängi ääre peale ja oli üsna nõutu.

“Ei ole Kristjan hea üleaedne, ei pea ta oma sõna. Lubas aia piiri peale teha, aga ei ole ta siiani teivastki püsti pannud. Nüüd vist käiski minu käest seda raha küsimas aia puude ostmiseks,” mõtles ta.

Andres hoidis sest päevast saadik suure hoolega oma loomi, et need enam mitte jalagagi Kristjani maa peale ei saaks minna. Aga enam kui eales varem ootas Andres nüüd, et Kristjan kahe talu piirile aia ehitaks.

Pikk talv sai mööda ning kevadine tööde aeg jõudis kätte. Kase Andres külis Kingu maade piiriäärsel põllul linaseemneid, ja vaata imet – Kingu Kristjan tuli ka, külimit kaenla all, sulane kotiga taga, sinnasamasse piiriäärsele põllule linaseemneid külima. Andres vaatas kõõrdi pilguga üleaedse poole, just nagu tahtnuks öelda: “Näh, mis tema nüüd peaks linu külima tulema, justkui ei mõistaks enne või pärast mind külida.”

Aga näe nalja! Kui Andres külimitu peale põllu serval maha istus piipu suitsetama, tuli Kristjan tema juurde tikku küsima ja Andres andiski. Kui Andres pilgu üles tõstis, nägi ta, et Kristjanil õige lahke nägu on ja nad ajasid mõne sõna juttu. Viimaks, kui Kristjan minema hakkas, sähvas Andres: “Noh, Kristjan, millal sa siis piiri peale aia ette teed?”

Kristjan jäi seisma, mõtles väheke ja ütles siis: “Ah et aia! No mineval sügisel tegin ma ju aia piirile ette.”

“Millal?” küsis Andres.

“Kas sa siis ei mäleta, kui sa mulle 15 rubla maksid? See oligi aia tegemine. Sest ajast saadik ei ole ükski sinu loom üle piiri saanud tulla. Kui aed aga enam ei pea, siis võtan sinult uue 15rublase,” ütles Kristjan.

Andres mõtles ja lausus: “Õige, vist see oli aiategemine jah...”

Ning mõlemad naabrid hakkasid jälle linaseemet edasi külvama.

ELUST ENESEST

ILJA AGRONOV

XX sajandil ema pojale: “Kui sa ei kuula mu sõna, helistan kohe kolooniasse!”

XXI sajandil poeg emale: “Kui sa ei kuula mu sõna, helistan kohe lastekaitsesse!”

TÕSI TAGA


Andres Ülviste

  • Iga jooksuaeg saab aja jooksul läbi.
  • Tuhvlialune tüüp on käsutajasõbralik.
  • Suli jaoks on kõige sobilikum asi sobi.
  • Jõusaali minnes ei tohi mõistust koju jätta!
  • Kingitud hobusele suhu vaatamine on sigadus.
  • Julge hunt peaks rasvapõletusega rinda pistma.
  • Risk võib õigustada, aga õigustaja peab riskima.
  • Argpüksil läheb kogu aur selle peale, et ära aurata.
  • Loll kasutab lati alt läbi jooksmiseks “jäneste” abi.
  • Kui käsi hakkab värisema, peab värisemist käsitlema!
  • Kes napsisena ujuma läheb, sel olgu pudelikorkvest seljas!
  • Varga peas põleb müts, aga kelmi puhul ei saa ohver vahel küll ööd ega mütsi aru.
  • Inimene rabab tööd mitte sellepärast, et ta on asendamatu, vaid just seetõttu, et ta on asendatav.
  • Kui vaip jalgade alt ära tõmmatakse, on kerge ära kukkuda.
  • Tänavu tuleb ennast jõulupeol kontaktivõimetuks juua!
  • Elu on lill, kui sul pole vaja lillegi liigutada!
  • Enne hunnide sissetungi oli Euroopa hunnitu.
  • Kooner oskab isegi ridade vahelt raha lugeda.
  • Tuulenuusutaja ei kipu tuuleveskitega võitlema.
  • Korralik seenele saatmine kulub mõnele marjaks ära.
  • Kui pöörad selja, siis hakatakse sinust tagaselja rääkima.
  • Parem olla vähemasti enamuses kui enamasti vähemuses.
  • Parem mask ees kui kopp ees!
  • Kodutul on talvel hangesoojus.
  • Laristaja võtab liigtarbimislaenu.
  • Kas kliima soojenedes tuleb lumesõja asemele poriloopimine?
  • Kas katuseraha plekitakse vaid plekk-katuse puhul?
  • Kas ka taevariik on süvariik?
  • Mõne loosungiga lehvitatakse lihtsalt tuult!

JUHTUNUD LUGU

HEIKI RAUDLA Viljandist
Kasevihakõne

Kui ma olin 4–5aastane, sain vanaema juures jälle pahandusega hakkama ning vanaema käskis mul ise vitsa tuua.

Läksin kaasikusse ja korjasin seal terve hulga peenikesi lehtedega kasevitsu.

Vanaema hakkas naerma, tegi neist viha ja ütles: “Sa mine nüüd selle vihaga sauna!”

Kui keegi taas meedias vihakõnest räägib, meenub mulle see vanaema lause.

KUKALT SÜGAV MÕTE

ANDRES ÜLVISTE

Tänapäeval tohivad lapsevanemad oma võsukesi nurka panna üksnes siis, kui kodus on nurgadiivan.

TÕRRE PÕHJAST

MARYLIN MONROE

Kui mees kingib teile õhulosse, siis kinkige vastu õhusuudlusi.

VÄIKE LOOSUNG

RAIMO AAS

Parem linnu seedimine kui haugi mälu!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid