Kiirustas noorepoolne naisterahvas suveõhtul hämaras kohalikku üsna väikesesse poodi. Et ta oli päev otsa aiatöid teinud ja poe sulgemiseni oli jäänud vaid mõni minut, oli ta üsnagi koduses kostüümis – vanad äratrööbatud teksad, must T-särk ja kulunud tennised, tolmused juuksed lohakasse krunni keeratud. Juhtumisi aga oli see just niisugune pood, millest räägiti, et selle naabruses kerglasemate kommetega neiud vahel oma teeneid pakkusid.
Juhtuski nii, et naisterahvale tulid just natuke enne poodi vastu kaks vene keelt kõnelevat noormeest. Üks neist läks teda nähes pisut elevile ja ütles teisele kõva häälega: "A ja slõšal, što zdjes eti ... nu ... bljäädi hodjat!" Teine heitis naisterahvale põgusa, aga ilmselt vilunud pilgu ning andis oma hinnangu: "Njet, etot v magazin idjot."
