| Piibujutt | Viljandi |
Sõitsid ükskord kolm sõbrannat jõuludeks maale vanematele külla. Kuna nood elasid kõik lähestikku, mindi ühe autoga.
Aga kui autoomanik sõbrannad linnasõiduks jälle kokku korjas, olid tütarlapsed tusasevõitu. Ju polnudki pühad kõigis peredes sedapuhku kõige toredamad.
Et roolis ärkvel püsida, pani autojuht muusika mängima. Selle peale kostis tagant pahur porin: "Kas vaikust ei saaks, pea jõledalt lõhub..." Sohver sai selle peale omakorda kurjaks – ega tema süüdi olnud, et teistel tuju paha; tema pidi ju sõitma ikkagi ning nad kõik elusalt ja tervelt kohale toimetama. "Oma tuba, oma luba," kostis ta vastu.
Nüüd alles läks andmiseks! Kaevati üles nii mõnigi asi, mis kellelgi juba aastate eest hingele kipitama jäänud ja paisati kõik üksteisele otse näkku. Imede ime, aga kui tunnike oli omavahel tülitsetud, sai õhk justkui natuke puhtam ja värskem, nagu pärast äikest ikka. "Eks jõulud olegi ju andmise aeg," võttis tagaistmel istuja vahejuhtumi kenasti kokku.
