MAALEHE ARHIIVIST | Konstantin Päts ja Oru presidendiloss: see kõik oli liiga ilus, et kaua kesta

Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi surmast kaugel Venemaal möödub esmaspäeval 65 aastat. Taasavaldame meenutuseks 2010. aastal Maalehes ilmunud loo, kus pojapoeg Matti Päts meenutab oma vanaisa ja Orul asunud kaunist lossi.

Matti Päts arvab, et esimest korda võeti tee Kloostrimetsalt Toila-Orule presidendilossi koos temaga ette 1937. aastal. Tagantjärele ei oska ta öelda, kas see, mida neist sõitudest mäletab, leidis aset siis, kui ta oli nelja-viie või kuue-seitsmeaastane. Igatahes mäletab ta Oru-külastusi üsna palju.

“Paar korda sõitsime koos vanaisaga, ülejäänutel isa-emaga.” Viitnal jahutati kumme Sõidud Eesti üht kunagist tähtsamat marsruuti mööda said teoks tavaliselt sügaval suveajal. “Maikuus tulime alles Toompealt siia Kloostrimetsa, kuhu jäime enam-vähem oktoobrikuuni. Kloostrimetsa – mitte Oru – oli ikkagi meie peamine suvituspaik. Orul olime suviti kõige enam kuu aega. Isa Viktor oli ametilt advokaat, tal oli Tallinnas tegemist ning eks me naasime siis koos temaga.”

Aga elu käis Orul aasta läbi. “Seal oli personal, vahtkond, maneež ratsahobustega ja kasarmu. Sinna kuulus osa neljandast jalaväerügemendist.” Praegu sõidetakse Tallinnast Orule ühe jutiga. “Aga tol ajal tehti Viitnal igal juhul peatus ja see oli üsna pikk. Selleks et autol kumme jahutada. Vastasel juhul oleksid need lihtsalt lõhkenud. Mis sest et tee Tallinnast Narva oli siis kruusatee, seega hele ja mitte nii kuum. Nõnda kuni Eesti aja lõpuni välja. Mäletan, et kui keegi mööda sõitis, tekkis säärane tolmupilv, et tükk aega midagi õieti ei näinud.”

Presidendi esindusautoks oli tol ajal Packard. “Sellega Orul ei käidud. Muuseas sõitis selle Packardiga hiljem veel Johannes Vares, käis sellega Venemaalgi ära. Pärast tuli auto Eestisse tagasi. Nüüd on see muidugi jäljetult kadunud.” Tavalisteks sõitudeks oli Buick. “Oli niisugune pisut suuremat sorti sõiduauto. Igatahes mahtus sinna peale kogu meie pere – väikevend, mina, isa ja ema. Tavaliselt oli kaasas ka venna hoidja Olga Tünder, toosama, kes siis, kui meid 1940. aastal Venemaale saadeti, meiega vabatahtlikult kaasa tuli.”