Olen kuulnud, et seda raamatut kirjeldatakse ka kui depressioonis inimese kulgemist ja otsinguid, kuid mina mingit süngemeelsust lugedes ei tajunud. Pigem voolas lugu sellises imetabases rütmis ja olustikus, kuhu tahtsid igal õhtul taas sukelduda.

Lugedes mõtisklesin pigem selle üle, kuidas Murakami poetiseerib prostitutsiooni. Teoses figureerivad prostituudid Kiki ja Mei pole mingid õnnetud kannatajad ega naistevastase vägivalla ohvrid. Vastupidi, nad naudivad oma tööd, oskusi ja kaunist keha.