Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Seda, et Raivo Trassi tegi kuulsaks Hans von Risbieteri roll filmis „Viimne reliikvia”, tuletas mulle meelde fotograaf Sven, kui me Raivoga oma jutud juba rääkinud olime. Raivo Trass on oma elu pühendanud teatrile. Aga ütleb, et ei kuulu nende hulka, kes teevad suure vahe sisse mängimisele filmis ja teatris. Neid ridu kirjutades tuleb meelde Trass filmis „Mandariinid”. Saatus teeb kummalisi käike. Kui Lembit Ulfsak siitilmast lahkus, kutsus linnateater just Trassi mängima rolli, mida tegi Ulfsak lavastuses „Tagasitulek isa juurde”.

"Näitlejatöö mõnu ongi see, kui tehtu läheb sulle hiljem ka korda, tekitab mõtteid. Ma ei tee seda tuimade silmade ja rumala naeratusega, mõeldes vaid honorarile. Ei, ei," ütleb Trass siiralt.

***

Raivo, just hetk tagasi tuli uudis, et lisandus 1542 uut koroonasse nakatunut. Mis tunne sinus tekib neid kasvavaid numbreid lugedes?

Tead ... nõutuks teeb. Hirmu veel ei ole, aga see kõik on ikka väga ohtlik. Lugesin just Sirpi. Kaarel Tarand kirjutab – “Uue kriisi vundmendiaugus”. See on mõtlemapanev lugu. Ta ei anna mingit lahendust, väidab, et rahvas ootab lahendusi valitsuselt, ja küsib, et kuulge, põllul olija parlament, millega tegelete? Kirjutab, et ärge olge ise targad, vaid kuulake teadlaste, asjatundjate nõu.

Valitsus kuulutas piiranguid kehtestades ka teatri meelelahutuseks. Mind see küll häiris.

Mis see teater ikka muu on kui meelelahutus. Me räägime kunstist. Tiit Hennoste eelkõneldud Sirbis räägib ilukirjanduse muutumisest. Teater ka on muutunud.