Kireva saatusega Henno Sepast on Maalehel olnud põhjust kirjutada mitmel korral. Tema meenutuste põhjal teame, kuidas Kroonlinnast leiti üles Lydia Koidula haud. Venemaal vangilaagris olles leidis ta jäässe külmunud mammuti ning Pärnus on ta ärgitanud nii külapillimehi kokku tulema kui ka õhutanud lastes margikogumise huvi.
Veel mõne aasta eest kohtusime kevadel Saaremaal, kui Henno koos sõbraga kummipaadiga merelt randa sõudis.
Henno tütred tellisid isa 99. sünnipäeva puhul talle erikujundusega margi. Henno ise ehtsa kollektsionäärina tellis kohe omakorda margi “Henno Sepp 100”, sest sünnipäev 10. märts ongi ju kohe esimene päev sajandat aastat astuma hakata.
***
Tere ja palju õnne! 99 pole nali. Kas teie suguvõsas on ennegi pikaealisi olnud?
Mu isa lasti 1941. aastal 41 aasta vanusena maha. Ema elas 88 aasta vanuseks, aga nende vanemad olid kõik üle 90. Asi on selles, et ma olen saarlane! Saarlased ongi visad. Kahjuks siis, kui mind Siberist koju lasti, ei lubatud Saaremaale tagasi minna, nii jäin Pärnusse.
Teid on alati olnud Pärnu linnas üritustel näha. Kuidas praegusel ajal?
Istun kodus, kuskil ei käi! Tütar toob toidu kohale, ta ise on terve.
Mida siis päevad läbi teha?
(Tegusalt.) Hoian välismaaga kirjavahetust! Täna tahaks 10 kirja valmis saada. Saadan huvilistele Eestis ilmuvaid marke ja nemad saadavad mulle omakorda sealt marke. Ainuüksi Inglismaalt sain viis kilo marke.
