On teil mingi täitumatu unistus?

Tahaksin koera. Olen eluaeg tahtnud koera, aga pole saanud võtta, töö pole võimaldanud ja korteriolud olid, nagu olid. Unistan, et maksimum paar aastakest tuksun veel seal teatris ja siis tahaksin minna maale. Olen väga vaimustatud Hiiumaast, kus meil on väike hütikene.

Tahaksin hundikoera. Või siis rotveilerit. Aga see on nii hirmus kallis, selle peale mu jõud ei hakka. Mulle meeldiks just niisugune koer, kelle kõrval ma tunnen end kindlana.

Kas ilma koerata tunnete end ebakindlalt?

Ei, mitte seda. Ma ei tunne end ebakindlalt. Paljud imestavad, kuidas ma julgen tulla öösel pimedas kella 2–3 ajal koju, kui saabun näiteks ringreisilt. See on kujunenud harjumuseks. Huvitav, ma ei ole üldse kartlik natuur. Ilmselt suudan ka kõrvalolijale sisendada, et ta minu kõrval ei karda. Aga ma olen sentimentaalne.

Ma olen niisugune kummaline. Ma ei armasta kõrgseltskonda, tunnen end seal väga ebamugavalt. Näitlejana võin teha näo, et see kõik mulle väga sobib. Aga mugavalt tunnen ennast tavaliste inimeste seas. Olen laval mänginud üheainsa kuninganna, “Hamletis”, ja see roll ebaõnnestus mul täielikult. Ma ei armasta mängida kõrgeid, jäike, külmi inimesi. Samuti on elus. Kui ma lähen maale, panen endale head mõnusad riided selga ja tunnen end võrratult hästi. Armastan väga metsa ja loodust, hullupööra armastan metsas kolada. Ja mere ääres käia. Kui olin laps, veetsin kõik suved maal, isa sugulaste juures. Olin 12aastane, kui lüpsin lehma, riisusin loorehaga heina, niitsin. Oskaksin vist praegugi lehma lüpsta.