Ma ei lähe Tommile selle loo puhul külla, tean ta mõtlemise ehedust ja kirjutamise oskust, sellepärast mõtlen ja saadan küsimused. Ja saan natuke noomida: “Küsimused, mida esitatakse n-ö tähtpäeva puhul, ja vastused, mis todasama “tähtpäeva” ühel-teisel moel interpreteerivad, lähtuvad ikka teatud reeglitest, mis lepitakse kokku. Kas püüda vastata nõnda, nagu sult oodatakse? Või nõnda, nagu mina arvan, et oodatakse? Või vastata, hoidku taevas – ausalt. Ja mida see veel tähendama peaks – ausalt vastata? Või jätta hoopis vastamata? Olla kohe sedavõrd originaalne ja mässav?”

Aga ta ikka vastab, tähtpäevast sõltumata. Kirjutab: “Ma tõepoolest ei sõltu tähtpäevadest. Nad on paratamatud, seega loogilised ja igavad.”

***

Mis ja kes on sinuga kaasas lapsepõlvest?

Ka lapsepõlv on paratamatu. Vähemasti tema bioloogiline osa. Edasi tuleb hulk loogilist ja igavat – à la “kujunemisperiood” ja “kõik me oleme pärit lapsepõlvest”, ja siis tulevad mälestused, siis juba mälestuste mälestused.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega