Parem laua all kui kuue laua vahel!

TÕSI TAGA • EESTI KOHANIMED • JUHTUNUD LUGU • KUKALT SÜGAV MÕTE • SAJANDITAGUNE NALI • VENE MUST HUUMOR • LOOSUNG • KARIKATUURID

EESTI KOHANIMED

ANTS KALDMA Läänemaalt

Vägeva Matsi Matka Laeva Soome,

Jootme Kõrtsialuse Kulina Pindi Rummi,

Kalla Kannu Puskaru,

Hauka Tilga Viinistu,

Prassi Sarve Sassi,

Pulli, Lauli.

Kärasi Saksa, Piilu Salatse Pringi Piigandi.

Ihamaru Sirgu, Kärevere Keema.

Lähtse Naistevalla, Näpi Sääre.

“Keri Põrgu, Sigaste Kargaja, Saate Koosa!”

Kuri Plika Kolkja Virulase Valuste,

Triigi Küti Kerepäälse,

Koksi Koonu Verevi,

Nüpli Metsiku Naha,

Rutja Ninasi Rulli.

“Aidaku Lipniku Jäära Puuri!”

Riidaja Loobu, Nutu, Palupere,

Tuiu, Kuku Külitse, Suigu Tudu.

JUHTUNUD LUGU

HEIKI RAUDLA Viljandist

Kultuuriminister paradiisis

Paradiisi värav. Üks mees soovis sisse pääseda. Temalt küsiti, kes ta on.

“Ma olen kuulus laulja Caruso,” vastas mees.

“Millega te seda tõestate?”

“Laulan teile hertsogi aaria “Rigolettost”.”

Enrico Caruso (1873–1921) laulis ja pääses paradiisi.

Siis tuli järgmine mees ja temaltki küsiti, kes ta on.

“Ma olen kuulus kunstnik Picasso,” vastas mees.

“Kas te suudate seda tõestada?”

“Andke mulle leht paberit ja ma joonistan sinna.”

Talle anti paber, Picasso joonistas ja ta pääses paradiisi.

Kolmandana jõudis värava juurde kõhuka portfelliga ja tähtsa olekuga tegelane. Temalt küsiti ka, kes ta on.

“Ma olen kultuuriminister,” kõlas vastus.

“Aga kuidas te seda tõestate? Enne teid suutsid Picasso ja Caruso seda tõestada.”

“Kes need on?” küsis tähtis mees.

Temagi lasti selle peale paradiisi.

KUKALT SÜGAV MÕTE

ANDRES ÜLVISTE

Mõni asi siin elus on ju suhteliselt kindel,

aga mõni asi on kindlasti suhteline.

***

Latt tuleb seada ikka piisavalt kõrgele,

et oleks mugav püstipäi lati alt läbi joosta.

***

Eluteel kohtad tüüpe, keda sa ei seedi

isegi seedimist soodustavate probiootikumide abil.

TÕSI TAGA

Andres Ülviste

• Tõusiklikkus on madal nähtus.
• Käpardil veab ka altvedamises viltu.
• Ehmatav tõde tagab tõelise ehmatuse.
• Keskpärasus on enamasti enesekeskne.
• Raske on olla tippjooksja kaasajooksik.
• Heitliku ilmaga ei tasu hilpe seljast heita!
• Usin kriitik ei lase silma looja ega loojat silmist!
• Tõsiste küsimuste puhul tuleb järgida tolaohutust.
• Kui asi ette võtta, siis peab ettevõtmisest asja olema.
• Loll kruvib tempot selleks, et kruvid paika loksuksid!
• Sa pead leidma elus oma niši, kuhu elu eest varju pugeda!
• Mõni jääb selleks karjamaale, et pääseda karjaga marjamaale.
• Kui saiad on otsas, siis tuleb neid juurde küpsetada, aga mitte poodi kinni panna!
• Koroonaviiruse puhul on sümptomid antipaatsed ja antikehad sümpaatsed.
• Kui nõukaaeg ümber sai, siis pesid paljud punased oma käed ajupesust puhtaks.
• Tigeda tüübi lähim sõber on kiviviske kaugusel.
• Niisama ilusate silmade eest võib saada vaid sinika silma alla!
• Võtme võib panna mati alla, kui matt on seitsme luku taga.
• Mõnikord pead tõele näkku vaatama, nii et seda nägu!
• Laiamise käsitlemisel kiputakse vaid käsi laiutama.
• Ajalugu ümber kirjutades saab juurdekirjutusi teha.
• Kiriku rajamisel tuleks panna nurgakivi keset küla.
• Vaesel puhub taskus tuul, tema pärijatel – pärituul.
• Laste lemmikkangelaseks on tänapäeval Chipsik.
• Hruštšovi ajal pesitsesid isegi linnud ruutpesiti.
• Parem küüthobused kui küüditamisvagunid.
• Parem kuuliprits kui veekahur!
• Napsimehe naine võtab võtja kallal.
• Üleloomulik läheb loomulikult üle.
• Vaimuvaesus on tähendusrikas.

SAJANDITAGUNE NALI

SIRJE A. REI kogust

Rebase kavalus

Seda, et rebane suviti kanu varastab, teab küll igaüks, aga et ta talvel ka õhust saaki oskab püüda, võiks siiski enamikule meist uudis olla ja isegi naljakas tunduda.

Üks jahimees jutustas: “See oli möödunud talvel, kui ma sõbra seltsis jahile läksin. Meie pidime ühest sügavast orust üles mäe otsa minema, et sealt siis edasi lagendikule jõuda. Lund oli igal pool palju. Mäe otsas olles märkasime me vareste karja, kes ikka ja jälle ühe koha ümber lendasid.

Teravamalt vaadates nägime me all lume peal üht musta kogu. Me ei teadnud, mis see oli ja arvasime seda esialgu oksahunnikuks. Aga äkki hakkas see kogu liikuma ja me nägime, et see üks rebane oli. Ta läks sammukese edasi, seejuures vaarudes, nagu oleks tal viimane tund käes. Veel mitu korda vankus ta edasi, kuni viimaks küljeli maha langes ja saba ning jalad välja sirutas, justkui oleks ta surnud.

Varesekari, kes niisama näljane oli nagu ka rebane, laskus aina madalamale, ja kui rebane ennast üldse ei liigutanud, lendas üks kõige julgem varestest rebase saba juurde ja hakkas seda nokkima. Et rebane surnud oli, ei liigutanud ta ennast selle nokkimise pärast. Seda nähes sai julgust juurde veel üks vares, kes lendas rebase nina juurde ja tahtis talle nokaga silma lüüa. Aga juba järgmisel hetkel oli ta rebase lõugade vahel ning kui varesekari karjudes ja ehmudes eemale lendas, sörkis rebane oma saagiga metsa äärde ja hakkas einet võtma.”

Siit ka tähelepanelik õpetus inimestele: see, mis te arvate olevat kindel, ei pruugi alati nii olla. Ärge siis laske ennast ninapidi vedada!

VENE MUST HUUMOR

HEIKI RAUDLA huumorikogust

Stalini ajal polnud mingeid viiruseid. Inimesed olid terved ja elasid õnnelikult kuni mahalaskmiseni.

Pealkirja loosung: Raimo Aas

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!