Jalgrattur kui püha lehm ehk kuidas saab rattaliikluse pooldajast inimene, keda see üha rohkem häirib?

| KOLUMN |

Tegin hiljuti murettekitava avastuse, et minust võib kõrgesse ikka jõudmise korral halvemal juhul saada ebameeldiv tüpaaž üldnimetusega “õiendav vanamehenäss”.

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Tegin hiljuti murettekitava avastuse, et minust võib kõrgesse ikka jõudmise korral halvemal juhul saada ebameeldiv tüpaaž üldnimetusega “õiendav vanamehenäss”. See on see, kes avalikus kohas hakkab võõrastele inimestele seletama, kui talle miski ei meeldi. Või arvab, et võib teisi elama õpetada, nõmetseda iga ettekandja, piletikontrolöri, garderoobitädiga või naabermaja lastega.

Kuna mulle sellised onud ja tädid pole kunagi väga meeldinud, oli see avastus ebameeldiv peeglissevaatamine. Nimelt elan piirkonnas, kus on suhteliselt palju taotluslikult kõrge karvkattega mehi ning kümneeuroseid rebitud lihaga burgereid, millega kaasneb ka üsna tihe jalgratta- ja tõuksiliiklus. Kui siis ühel kitsal kõnniteel tuli hea tempoga vastu jalgrattur, kes teele vaatamise asemel oli sõites ninapidi telefonis, siis midagi kihvatas ja hüüdsin ratturile, et kurat, rattaga sõites ei vaadata telefoni! Loomulikult sain ise põhjalikumalt sõimata.